Jalakäija liiklusõnnetuses ? kes vastutab?

Suuremaks ohuks loetakse se-da, kui kahju põhjustavate tagajärgede ärahoidmine pole välditav hoolimata kõigist võimalikest rakendatavatest ohutusnõuetest.

Parim näide suurema ohu allikast on auto. Isikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale (nt sõidukite valdajad), on kohustatud hüvitama suurema ohu allika tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel.

Tahtlus on üks süülisuse vorme. Tahtlusega on tegu siis, kui õigusrikkuja teadis, et tema te-gu toob kaasa kahjuliku tagajärje, ja ta soovis (otsene tahtlus) või möönis (tunnistas) teadlikult selle saabumist.

Sõidukijuhi tekitatud kahjuga kaasnev tsiviilvastutus on reeglina kindlustatud liikluskindlustuse lepinguga. Liikluskindlustuse seadus (LKS) on puhtal kujul suurema ohu allika (mootorsõiduki) valdaja tsiviilvastutuskindlustus.

Uue LKSi eelnõu sisaldab aga nii tsiviilvastutus- kui õnnetusjuhtumikindlustust. Kindlustus hüvitab olenemata kindlustatu vastutusest õnnetuses süüdi oleva sõidukijuhi ravikulu ja ka süüdi oleva jalakäija isikukahju.

Kui jalakäija või sõidukijuht oli joobes, hüvitatakse isikukahju ainult siis, kui liiklusõnnetuse tekkimine polnud põhjuslikus seoses joobeseisundiga. Arvestades mainitud tsiviilõiguslikku põhimõtet ? suurema ohu allika tekitatud kahju eest ei vastuta selle valdaja üksnes kannatanu enda tahtluse puhul ? tekib enamikus jalakäija osalusega liiklusõnnetustes sõiduki valdaja tsiviilvastutus, kuna pole tõendatud süüdi oleva jalakäija tahtlust.

Sellistel puhkudel hüvitab liikluskindlustus kahju nii LKSi (§1 lg 2, §19 lg 2 ja §27 lg1) kui uue eelnõu järgi. Iseküsimus on, kuivõrd seltsid täna osalevad isikukahjude hüvitamisel ja kui suures ulatuses teeb seda haigekassa kaudu riik. Niikaua, kuni maksab riik ega küsi seltsidelt regressi korras raha tagasi, liikluskindlustuse puhul probleeme ei teki.

LKSi eelnõu üks prioriteete on igasuguse isikukahju võimalikult igakülgne hüvitamine. Eelnõus sätestatud liiklusõnnetuses süüdi olevale juhile ravikulude hüvitamist õnnetusjuhtumikindlustusena saab igati mõista, kuna juht on reeglina kindlustusvõtja või kindlustatu. Nii loob uus LKS head võimalused kindlustatu kaitseks.

Mis puutub aga õnnetuses süüdi oleva jalakäija isikukahjude hüvitamisesse, mille puhul sõiduki valdaja ei ole vastutav (võimalik ainult jalakäija tahtluse või vääramatu jõu korral), siis see läheb kontekstist välja. Liikluskindlustus on siiski ennekõike sõiduki valdaja tsiviilvastutuskindlustus.

Tuleb tunnistada, et tegelikkuses on vähe olukordi, kus sõidukijuhil ei teki üldistest alustest tulenevat tsiviilvastutust. Nagu nägime, on määrav jalakäija süülisuse aste. Kui tihti üldse esineb olukordi, kus jalakäija osalusega liiklusõnnetuses on tegemist jalakäija tahtlusega? Niisiis vastutab enamikel juhtudel sõidukijuht ehk tema tsiviilvastutuse kindlustusandja niikuinii. Oluline on, et mõne juba olemasoleva põhimõtte teiste sõnadega ümbernimetamine ei tooks kaasa ettekäänet põhjendamatuks tariifide tõstmiseks.