Igal asjal on oma algus ja lõpp. Ilmselt inimtsivilisatsioonil samuti. Ning kui teadlikele piirangutele rajatud inimtsivilisatsiooni sünnitas regulatsioon, siis regulatsioon ta ka suure tõenäosusega hävitab.
Mõned ajaloolased ongi mineviku suurte tsivilisatsioonide huku põhjuste kompleksis toonud esile ülereguleerituse, mis lõpptulemusena ei suutnud neid võimsaid riike-impeeriume kõikide ohtude eest mitte kindlustada, vaid vastupidi, muutis nad ootamatustele eriti haavatavateks.
Regulatsioon ühiskonnas polnud algselt midagi muud kui vabatahtlik, kõikidele osapooltele arusaadav kokkulepe.
Näiteks, kui kunagi sai lisaks esimesele autole valmis ka teine, siis oli autojuhtide eneste huvides kokku leppida kas või selles, kes neist esimesena ületab ristmiku. Kuid siis tõttas autojuhtidele appi ametnik ning loomulikust ning lihtsast asjast sündis laviin. Ehk regulatsioonist sai üsna pea üleregulatsioon. Ning müsteerium, ja konkreetselt meie eesti elus vaata et kõige tähtsam nähtus. Kas on veel mõni teine probleem siinses elus, mis võimaldaks praktiliselt kõikidel tele- ja raadiojaamadel saata eetrisse igapäevaseid tipptunde ja muid liiklussaateid?
Nii elabki liiklus koos oma ametnikega ja saadetega oma elu. Autod ja jalakäiad aga oma. Kui see oleks aga teisiti, siis poleks autojuhil suuremat rõõmu, kui näha üht liikluspolitseinikku, kes igaks juhuks hoiaks reguleerijana silma peal meie omavahelisel loomulikul kokkuleppel.
Ülalöeldu tuli paratamatult mõttesse seoses hiljuti publitseeritud ja juba kümnetesse tuhandetesse ulatuva ametnike arvuga meie tillukeses riigis.
Seotud lood
Eri põlvkondade ühtseks ja tõhusaks tiimiks sidumine võib olla keerukas, kuid õigesti juhitud meeskondades toovad vanemate kogemused koos nooremate avatud mõtlemisega kokkuvõttes paremaid tulemusi, leitakse saates “Minu karjäär”.
Enimloetud
5
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Hetkel kuum
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Tagasi Äripäeva esilehele