Igal ettevõttel peaks olema selgelt sõnastatud strateegia, mis garanteerib, et töötajad teavad, kuhu ettevõte tahab jõuda ning millised on firma strateegilised eesmärgid. Isegi siis, kui ettevõtte omanikust juht väidab, et tema firmal puudub kindel strateegia, ei vasta see sageli tegelikkusele: strateegiline eesmärk on küll olemas (näiteks omaniku soov rikkaks saada), aga see pole selgelt sõnastatud ega töötajatele teatavaks tehtud.
Iga ettevõtte juht teab enamvähem täpselt, mis tingimustel ta oleks nõus tegema pikaajalisi investeeringuid ettevõtte laiendamisse, tootmispotentsiaali suurendamisse või kulude alandamisse. Need tingimused peavadki olema sõnastatud ettevõtte üldise strateegia ühes olulises osas ? investeerimisstrateegias ?, mis määratleb pikaajaliste strateegiliste eesmärkide saavutamise optimaalsed teed.
Investeerimisstrateegias sisalduvad kõik firma investeerimistegevuse jaoks olulised baasaspektid, mis iseloomustavad ettevõttesiseseid arengutrende, tegevusharu seisundit ja üldist tegevuskeskkonda (sh poliitiline stabiilsus, makromajanduslikud tegurid jms). Igal ettevõttel peab alati olema mitu edasise arengu alternatiivi (sisuliselt investeerimisprojekti), mille vastuvõetavus ja sobivus otsustataksegi investeerimisstrateegias määratud tingimuste põhjal. See on nii ideaalis, kuid eks ideaalide poole me kõik pürgimegi.
Kui ettevõttesisesed ja -välised tegurid muutuvad, siis on finantsjuhi ülesandeks võrrelda projekte investeerimisstrateegiaga ning otsustada, kas nüüd on õige aeg nende realiseerimiseks või peab ootama veelgi paremaid tingimusi.
Nii näiteks võib ettevõtte investeerimisstrateegias olla kirjas, et investeerimisprojekte võib finantseerida võõrkapitali arvelt mitte rohkem kui 50 protsendi ulatuses. Järelikult sobib projekt ainult siis, kui ettevõttel tekib vaba rahavoog, mis on võrdne vähemalt viiekümne protsendiga investeeritavast summast.
Teised tegurid, mida investeerimisstrateegia võib sisaldada, iseloomustavad näiteks investeerimisressursside turgu (kapital, tooraine, tööjõud) või ettevõtte arengustaadiumi (vt joonist).
Edukat ettevõtet iseloomustab ainult hästi läbimõeldud ja põhjendatud investeerimisprojektide realiseerimine, millele aitab kaasa kindla programmi järgimine projektide läbiviimisel. See programm koosneb neljast etapist:
investeerimisvõimaluste otsimine ning projekti sõnastamine (praktiliselt määratletakse selles etapis probleem või soovitud arengusuund ning genereeritakse ideed ja lahendused);andmete kogumine (selles etapis määratletakse investeerimisprojektide sisendid ja uuritakse tegevuskeskkonda);hindamine ja otsuse langetamine (arvutatakse läbi alternatiivid ja võetakse vastu konkreetsed otsused);projektide ümberhindamine ning korrigeerimine (sõltuvalt realiseerimise jooksvatest tulemustest).
Erinevalt üldlevinud arusaamast on spetsialistid arvamusel, et programmi kõige tähtsamaks etapiks on andmete kogumine, mitte hindamine ja otsuste tegemine, kuna viimane (sõltumata hindamise metodoloogiast ja tehnoloogiast) rajaneb eelkõige sisestatud andmetel.
Investeerimisotsustega võtab ettevõte endale ka mitmesuguseid riske, kuid selleta ei ole firmal üldse võimalik areneda. Samas maandab ettevõte oma riske, kui investeeringute tegemisel ollakse järjepidev ning võetakse arvesse kõik olulised tegurid. Seda aga saab teha, mõeldes ettevõtte investeerimisstrateegiale ning järgides ühtset kindlat programmi iga investeerimisotsuse langetamisel.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”