XIX sajandi viimastel kümnenditel uskusid inimkonna helgemad pead, et tehnika areng lahendab kõik meie ees seisvad probleemid, sõjad aga jäävad kaugele ?barbaarsesse minevikku?. Ning tõesti: paistis saabuvat aeg, kus esmakordselt sai probleemiks see, et eluks vajalikke asju on pigem liiga palju, kui vähe. Ehk sõjapidamine näis muutuvat ebaefektiivseks, sest toota riideid vabrikutes oli tunduvalt odavam, kui minna mõnele naabrile kallale ja võtta temalt, näiteks, needsamad riided jõuga ära (mis nimelt tänu efektiivsusele oli sajandeid ka ülimalt moraalne toiming).
Samal ajal koos nendesamade nägemustega helgest tulevikust täitus ka üks inimkonna suuremaid unistusi. Unistusi, mis mingis mõttes viis meid lähemale jumalale ? inimene hakkas lendama. Lennukist sai progressi, uue ajastu sümbol.
Siis aga jõudis kätte Esimene maailmasõda ja lennukist kujunes tapariist. Uus, eetiliselt murranguline tapariist, mis andis esmakordselt tapjale võimaluse säilitada oma maise elu lõpuni puhta südametunnistuse (sealt kaugelt ülevalt pole ju oma kätetööd ehk laipu näha ja hiljem, kui miski hakkab hinges piinama, võib lohutada ennast mõttega, et kõik pommid võisid ka mööda minna).
Läks veel paarkümmend aastat ning taevas said eralduspiirid paika. Sõjalennukid ja reisilennukid hakkasid aina rohkem ja rohkem eemalduma üksteisest. Ühed spetsialiseerusid tapmisele ja teised ruumi ning aja mugavale võitmisele. Esimesi me oskasime karta, teisi aga mitte. Ning see oligi meie maailm kuni 11. septembrini 2001.
Alates 11. septembrist 2001 on kõik paisatud segamini. Kust tuleb kallaletung, seda ei tea keegi ning kuigi vaenlane oleks nagu olemas (rahvusvaheline terrorism), pole poliitikutel ja kindralitel aimugi, kuidas temast lõplikult jagu saada (sest terrorismist polegi võimalik tavaliste sõjaliste vahenditega jagu saada). See kõik tekitab hirmu, hirm omakorda nõudeid karmistada korda. Ja lääne demokraatia pannakse lähemal ajal oma nõrkuses enneolematule proovile. Kuid mingi intuitsioon ütleb, et vähemalt ameerikalikus variandis tuleb ta sellest katsumisest võitjana välja.
Seotud lood
Cantilloni efekt kirjeldab hästi seda, kuidas praegused rahapoliitikad teevad rikkaid rikkamaks ja vaeseid vaesemaks, suurendades selle kaudu ebavõrdsust.