Pettuseskeem leidub iga kütuseliigi jaoks

Diislikütuse puhul on tavalisim petuskeem selline, kus kütuse importijad ostavad riigi ja tarbija petmiseks vajalikud riiulifirmad, mille etteotsa pannakse nn tankistid. Seejärel veereb üle piiri rong näiteks 12 vaguni diislikütusega, mis mahub omaduste poolest nii diislikütuse kui ka kerge kütteõli piiridesse. Kütuse maaletooja palub akrediteeritud kütuselaborilt sertifikaati 12 kerge kütteõli vagunile. Maaletooja maksab kerge kütteõli pealt riigimaksud, 50 senti kg, ning hoiab sellega kokku 2 krooni 54 senti, sest diislikütuse aktsiis on veidi üle kolme krooni.

Järgnevalt müüb maaletooja kütuse riiulifirmale, kes palub kütuselaborilt uut sertifikaati, seekord hoopis diislikütusele. Sellist meetodit kasutades jätavad kütuse maaletoojad sageli diislikütuselt aktsiisi maksmata.

Sellist toimingut nimetatakse tollis kütuse ümbersordistamiseks. Tegemist on täiesti legaalse protseduuriga, mis annab oma osa miljardisse aktsiisikrooni, mis riigil bensiinilt ja diislilt aastas keskmiselt saamata jääb.

Pärast kerge kütteõli sertifikaadi vahetamist diislikütuse sertifikaadi vastu müüb riiulifirma diislikütuse tavalise autokütusena hulgimüüjale ning viimane omakorda tanklaketile.

Kui mõni autoomanik tahaks tanklat ebakvaliteetse diislikütuse pärast kohtusse kaevata, ei jõuaks ta kuhugi. Kohtus osutaks tanklaomanik kütuse hulgimüüjale. Viimane omakorda riiulifirmale, mida pole tolleks hetkeks enam olemas.

Kui diislikütuse puhul on levinud kokkuhoiumeetod ümbersordistamine, siis bensiini puhul tuuakse riiki odavamat toorbensiini ning tõstetakse lisandite abil oktaanarvu. Toorbensiinist valmistatakse nõnda bensiini 92, 92st bensiini 95 või 98 jne. Kuna lisandite abil oktaaniarvu tõstmine võimaldab ühelt kütuseliitrilt mitu krooni kokku hoida, kujuneb selline tegevus väga kasumlikuks.

Hinnanguliselt põletatakse Eestis sel viisil segatud bensiini aastas läbi vähemalt 60 miljonit liitrit, mis moodustab umbes 15% turuosast. See number põhineb vestlustel väiksemate hulgikaupmeestega.

Pärast viiepäevast seismist kipub selline kütus tavaliselt kihtideks lagunema, st kütuse ülemiste ja alumiste kihtide keemiline koostis hakkab erinema. Tavaline tagajärg on kütusepihustite vaigustumine.

Üks kütuselisandeid müüv firma asub Narvas ja kannab nime UNIT TGD. Firma levitatav kütuselisand Super Octane Additive koosneb rauaühendist ja toluoolist. Poolest liitrist lisandist peaks piisama, et tõsta oktaanarvu 400 liitril kütusel, reklaamib firma oma kaupa. Rauaühend võeti kasutusele juba enne sõda USAs, kuid heideti hiljem kõrvale, sest see ei mõju mootorile hästi.

Lisandi eelkäijaks võib pidada ksülidiini, mis kujutab endast raketikütuse komponenti. Erinevalt nõukogude armeest ei lubanud NATO riigid oma sõjaväes ksülidiini kasutada. Tegemist on looduses peaaegu lagunematu väga mürgise ainega.

Mõned aastad tagasi toodi seda Eestisse oktaaniarvu tõstmiseks väidetavalt tonnide viisi. UNIT TGD pakub ksülidiini müüa veel praegugi, väites, et võib seda vajadusel importida.

Oktoobri keskel tabas uusi sõiduautosid ebakvaliteetsest kütusest tingitud suurem mootoririkete laine. Ainuüksi Toyota esindustesse üle Eesti pukseeriti mitukümmend uut autot. Kui mehaanikud kütusepihustid maha keerasid, nägid nad, et pihustit katab justkui kõva lakikiht.

Rakveres viitasid autoomanikud Shelli tanklale ning kütusele V-Power. Tarbijakaitseametnikud võtsid tanklatest proove, kuid leidsid kõik normi piires olevat. Kütusekeemia professor Leevi Mölder kommenteeris: ?Kütuse vastamine normidele ei muuda teda veel kvaliteetseks.?

Eesti kütusenormid vastavad Euroopa omadele, kuid nad ei määra rida olulisi näitajaid, sest Euroopas peavad kütusekaupmehed kvaliteeti iseenesestmõistetavaks.

Suuri koguseid segatud bensiini paiskasid kodumaised kütusetöösturid turule 1999?2000. aastal, mil Viru Keemia Grupi tütarettevõte Viru Aromaatika vedas riiki kütuselisandeid. Kokku ulatub Viru Aromaatika abil keemiliste ainete abil rikastatud kütuste kogumaht viimastel aastatel vähemalt 40 miljoni tonnini väärtusega 360 miljonit krooni. Selle koguse pealt hoiti kokku umbes 100 miljonit krooni aktsiisi, sest Viru Aromaatikal on bensiini sisseveo kohta tänaseni kehtiv aktsiisivabastus.

Et riik ei saaks aru, et bensiini tootmine ja turustamine toimub ringis AS Viru Keemia Grupp ? AS Eriõli Kaubandus ja OÜ Eriõli Kommerts, lõid ärimehed fiktiivsetest firmadest võrgustiku ja näitasid paberitel, justkui oleksid lisandeid ostnud kümned väikesed osaühingud. Tegelikult eksisteerisid need osaühingud ainult paberitel. Kütuseärist teenitud raha suunati offshore-firmadesse, kust see omakorda uuteks tehinguteks Eestisse tagasi tuleb. Võtmekuju selliste skeemide väljamõtlemisel on vandeadvokaat Jüri Leppik, kes haldab mitmeid selliseid offshore-firmasid.

?Bensiini valmistamisega komponentide kokkusegamise teel saavad hakkama vaid kõrge kvalifikatsiooni ja eriväljaõppega spetsid,? väidab kütusekeemia professor, Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu liige Leevi Mölder. ?Kui napib oskusi, saadakse enamasti tulemuseks üsna kehv toode, mille omaduste kogum ei ole vajalikus tasakaalus.?

Eriti kehtib see bensiini niisuguse kokkusegamise kohta, kus tehases valmistatud tasakaalustatud omadustega toodet püütakse mõne koostisosa lisamisega ümber sordistada või parandada. Seda võib Möldri hinnangul võrrelda Viru Valge viina ?ümbersordistamisega? hulgilaos või kaupluses. Tarbija seisukohalt on see taunitav isegi siis, kui pole otse keelatud.

Paratamatult tekib Möldri sõnul küsimus, kas bensiini koostisosade kokkusegamine valmistooteks on ise omakorda tootmine või tootmisväline operatsioon.

?See protsess on võrreldav näiteks Coca-Cola, puuviljajookide, valge viina või värvide valmistamisega,? väidab Mölder. Coca-Cola segatakse kokku patenteeritud koostisega kontsentraadist, maitselisanditest, veest ja süsihappegaasist. Puuviljajoogid segatakse kokku mahlakontsentraadist, veest ja konservantidest.

Arvatavasti nende näidete puhul pole kahtlust, et tegemist on tootmise, mitte pelgalt tootmisvälise operatsiooniga. Miks see bensiini puhul peaks teisiti olema?

Põhimõtteliselt tuleb Möldri arvates tootmisena käsitada mistahes tegevust, mille tulemusena saadakse ühest kaubast või ühtedest kaupadest uus, senistest erinev kaup. Juriidiliselt sätestab mistahes kahe kauba erinevuse kuuluvus Eesti Kaupade Nomenklatuuri (EKN) rubriiki ja kaubapositsiooni.

Kui kaubad kuuluvad EKNi eri rubriikidesse või sama rubriigi eri kaubapositsioonidesse, on tegemist eri kaupadega. Seega, kui mingi tegevuse tulemusena muutub kauba või kaupade EKNi rubriik või kaubapositsioon, on tegemist tootmisega. Bensiini koostisosad ja valmisbensiin kuuluvad EKNi eri rubriikidesse. Tootmisega on tegemist ka juhul, kui bensiinidest 92 ja 98 valmistatakse bensiini 95, sest kõik need tooted kuuluvad EKNi eri kaubapositsioonidesse.

Tootmisväliseks saab lugeda vaid toote sellist käitlemist, mille tulemusena ei muutu kauba EKNi rubriik ega kaubapositsioon. Selle alla kuulub nt bensiini 95 eri partiide ladustamine ühes ja samas mahutis ning teatava erandina ka bensiinile parandava toimega lisandi manustamine, kui selle kogus moodustab vähem kui 0,5% lõpptoote massist.