Negatiivsed emotsioonid enam ei müü

Loen lehest pealkirja, et linna raha kasutamine sõltub ametnike suvast. Edasi lugemata on selge, et midagi meeldivat loost ei selgu. Kui ametnike suvast, siis järelikult valesti või vähemalt kahtlaselt. Negatiivsega üritatakse tähelepanu äratada.

Kas ametnike suva järgi raha kasutamine hukkamõistu väärib, on minu jaoks küll vaidlusalune küsimus. Kui ametnikel on ametialastest kohustustest tulenev õigus raha jagada või kasutada, siis nad seda ka teevad, ja kuidas siis veel, kui mitte oma äranägemise järgi, kehtivaid norme silmas pidades.

Enamik valikuist on paratamatult subjektiivsed. Pihta või mööda lasta võib nii üks ametnik kui saja ühe pealine parlament. Ei eksi vaid surnu.

Mida sellise varjuheitmisega saavutati? Ei midagi tähelepanuväärset. Ametnikud on taolise lähenemisviisiga enam-vähem leppinud ja jätkavad igapäevatööd harjumuspäraselt ? südametunnistuse järgi ja oskustele vastavalt. Lehelugejaid aga ei raba enam jalust ka palju räigemate paljastustega. Detsembris avalikustatud Saar Polli uuringu järgi huvitab linnavolinike ja -ametnike tegevus 13?17 tallinlastest. Isegi pealinna rahaasjad (eelarve) liigutavad vähem kui veerandit. Suuremat huvi (kuni 27) tuntakse linnaosavalitsuste töö vastu.

Kõige rohkem läheb inimestele korda tervishoiu, sotsiaalhoolekande ja korrakaitse tase, oma linnaosa arengukava ? see, mis neid otseselt puudutab.

Lehetoimetajatel tasub kõrva taha panna, et tallinlaste infoallikate eelistuste reas on päeva- ja nädalalehed (16) alles neljandal kohal. Eespool paiknevad televisioon (61) ja raadio (46) järel isegi linnaosa ajalehed (22).

Loen edasi: linnaosa valitsus kulutavat oma ajalehe väljaandmisele 11 000 kr kuus maksumaksja raha. Otseselt halvasti pole midagi kirjutatud, valesti ka mitte. Aga alatoon on ilmselge: jälle kulutatakse meie ja teie raha ei tea mille peale. Kas lugeja peab nüüd järeldama, et ametniku staatusega kaasneb paratamatult usaldamatus?

Päris kindlasti pole see nii. Väiksema või suurema kaliibriga petturitest ei tunta puudust ainsaski ühiskonnakihis mistahes tegevusalal. Igal aastal saame kuulda ja lugeda poliitikutest, pankuritest, riigiametnikest, politseinikest, ajakirjanikest, kes iga hinna eest end upitades vassimisega vahele jäävad. Neist teame palju rohkem kui inimestest, kes midagi kasulikku teevad. Aga omakasupüüdmatus ei kätke intriigi. Kui erutavat pole võtta, tuleb see tekitada. Mistahes hinnaga?

Lehe, millest jutt, ostmiseks kulutab inimene 15 krooni päevas. Toimetame oma lehe linnaosa elanike postkasti tasuta. Lehe tegemise eest keegi eraldi palka ei saa, selle sisu eest hoolitsevad elanikud olulisel määral ise. Kui lahutame kuludest reklaamimüügist saadava tulu ja jagame lehe kulud iga pere peale ära, jääb ühel leibkonnal maksta alla kahe krooni kuus.

Kui Saar Poll palus linnakodanikel hinnata linna võimuorganite usaldusväärsust, ilmnes, et kõrgeima keskmise hinde said linnaosavalitsused (2,5 punkti 4-st), oluliselt ei jäänud maha ka linnavolikogu, linnavalitsus ja linnaosa halduskogud ? usaldus on seda suurem, mida lähemal on võim rahvale.

Maksumaksja rahaks peetakse ainult riigi või omavalitsuse kassasse laekuvat raha, selle kulutamist jälgitakse kõrgendatud huviga. Kuid maksumaksja raha on ka see, mida igaüks kulutab muuks otstarbeks, s.h ajalehtede tellimiseks.

Vahel küsin endalt, miks doteerin oma taskust oma meeleolu, enesetunnet ja tervist halvendavate lugude tootmist. Vaid poolpime näeb, et meid ümbritseb korruptsioon, kuritegevus, AIDS, narkomaania. Terve inimene näeb muudki, tal on õigus saada tasakaalustatud pilti ühiskonnas toimuvast.