Olematu miljoniäri linna kinnisvaraga

Järgnevalt väike õpetus sellest, kuidas teenida lihtsalt ja kiiresti palju raha, ostes odavalt ja müües kallilt linna kortereid. Esiteks tuleb leida keegi, kes on linnalt saanud üürile munitsipaalkorteri. Teiseks tuleb viia ta nii kaugele, et ta esitab linnale taotluse kasutatava elamispinna otsustuskorras müügiks. Lihtne veenmisvõte on sularaha. Siis tuleb oodata, et linn taotluse rahuldab ja endisest üürnikust saab korteriomanik.

Järgnevalt on tarvis ostetud korteri omanik kuhugi mujale elama sokutada, seejärel korter turuhinnaga maha müüa. Saadud summa on tulu. See, mis läks üürivõla tasumiseks, värske korteriomaniku ümberasustamiseks ning tema ?veenmiseks?, on kulu. Tulu miinus kulu peaks andma keskeltläbi miljoni eest kasumit ? vähemalt nii nad kirjutavad. Meie kirjutame teistmoodi.

Linnalt korteri saamine on parajalt närvesööv ettevõtmine. Taotlejaid on palju, järjekord on pikk. Munitsipaalkorteri saamise eesõigus on sundüürnikel, neil, kes teades-teadmata sattusid elama kunagi kelleltki ebaseaduslikult võõrandatud elamispinnal. Veel aitab linn eluaseme leidmisel neid, kes mõjuval põhjusel abi vajavad: endised lastekodulapsed, invaliidid, kodu kaotanud inimesed, varisemisohtlike majade elanikud. Tallinnal on seadustest tulenev kohustus neid inimesi aidata. Munitsipaalpinna saamiseks tuleb esitada taotlus, täita kuhjade kaupa pabereid ja tõestada, et just sina oled kõige õigem inimene, kes linnalt eluaset vajab.

Saades munitsipaalpinna üüriliseks, tekib võimalus eluruum linnalt välja osta. Et mittesundüürnikud said erastada korterid, milles nad elasid, müüakse munitsipaalpinna saanud sundüürnikele korter samadel tingimustel nn otsustuskorras (=võrdse kohtlemise printsiip). Linn teeb otsuse toetudes taotleja esitatud andmetele ja sellele, et munitsipaalpinna üürimiseks on taotleja läbinud juba niigi tiheda sõela.

Siin tekkivatki väidetavalt teenimisvõimalus ? on külvatud kahtlusi, et korteri otsustuskorras müüki taotlev endine sundüürnik on tegelikult maakleri äraostetud tegelane, kes ei taha ostetud korteris elama hakata, vaid selle pealt teenida. Seda välistada küll ei saa, kuid tuletagem meelde ? Tallinnal on seadusest tulenev kohustus põhjendatud taotlus rahuldada. Niisiis on linn justkui suluseisus ja kinnisvarameestel vabad töökäed. Vaatame lähemalt.

Otsustuskorras on Tallinnas müüdud ca 190 korterit, neist enamik majades, kus ülejäänud korterid on omal ajal erastatud, kuid milles üks või kaks korterit on jäänud mingil põhjusel linnale. Selline korter tähendab linnale osalemist maja korteriühistus ja seega lisakohustusi.

Linna jaoks on majanduslikult üsna üheväärne, kas jätta see korter linnale või müüa eraomandisse. Küll aga ei ole ühe linnale kuuluva korteri majas asumine maja korteriühistule just kõige mugavam. See tekitab sageli juriidilisi lisaprobleeme ning bürokraatiat, millest on targem vabaneda.

Teiseks on enamik sellistest korteritest ehitatud üle kümne aasta tagasi. Tallinna maksumaksja raha nende ehitamisel pole kasutatud. Seega on alusetu väita, nagu teeniks maaklerid kasumit kuidagi linna arvelt, pigem siis endiste korterikasutajate arvelt, kes lasevad end n-ö tankistiks meelitada.

Samuti ei saa rääkida tehingutest linna varaga, sest tegu on seadusest tulenevalt linna omandist väljunud varaga. Mida iga korteriomanik oma elamispinnaga peale hakkab, on tema otsustada, selleks on tal põhiseaduslik õigus. Maakleritega teevad selliseid kokkuleppeid vaid väga vähesed linnalt munitsipaalpinna erastamiseks loa saanud inimesed. Kõigile, kellele linn on elamispinna üürile andnud, on elamispinda hädasti tarvis olnud.

Mingit miljoniäri linna kinnisvaraga pole olemas. Paari näite põhjal ei saa teha järeldust, et linn peaks edaspidi munitsipaalehitusest loobuma. Jäägu igaüks oma liistude juurde. Maaklerid tegelgu sellega, milleks indu jätkub, linn aga asub senisest aktiivsemalt lahendama eelkõige sundüürnike probleeme ja jätkab munitsipaalkorterite ehitamist.