Imago on auasi

Ilvest ümbritseb õhkkond, milles kirevad emotsioonid tunduvad mõttetud. Neid asendab edukalt intellektuaalne kirgastumus. Elukoolis on Ilvese lemmikõppeaine nähtavasti paindlik mõtlemine. See tähendab vaimse ja praktilise osavat ühendamist. Ilvest tuntakse sõnaka poliitikuna, kes aastaid euromaastikul vagu pööranud. Seepärast teab tema, nagu ei keegi teine, kuivõrd söötis oli Eesti imagopõld veel 1996. aastal ja kui kehvakesed me väljastpoolt paistsime.

?Meie inimesed ja meie riik on alati tähtis meile. Eurooplastele meeldib pisirahvusi pisendada, jättes mällu vaid sobivalt halli ja konkurentsivõimetu,? ütleb ta. Halli tähelepanuväärseks kujundamist peab Ilves enda missiooniks tänaseni. ?Imago ei ole ajakirjanduslik fiktsioon. Ilma Eestile ja Eesti esindajatele imagot kujundamata oleme endiselt räämas idaeurooplased. Nii nagu Voltaire?i ajal meist kolkameeste kujutlus loodi, käisime sellega nagu ?eeslinahaga? ringi veel päris viimase ajani.?

Olgu sõna ?imago? Eestis nii valesti mõistetud kui tahes, räägib Ilves sellest siiski. On pisut pedant, aga julge pedant. Tõstis vajadusel Eesti asja eest häält Euroopa Nõukogus ja ei poe peitu ka siin.

Imago on aus töövahend, mis ei eelda manipulatsiooni. Selles on Ilves täiesti veendunud. Enda imagot praegune Riigikogu liige planeerimise tulemuseks ei pea, kuid sisetaju kasutab ta isiksusest harmoonilise kujutluse loomiseks küll. Õnneks ei ole imago kujundamisega suurt probleemi neil, kes võivad jääda lihtsalt iseendaks nii, et see ka heaks kiidetakse. Hullem on, kui pead tegelikku isiksust varjates tegema sunnitud malekäike, kartes, et bluff ilmsiks tuleb.

Üllatusena kinnitab Ilves, et varasemas diplomaaditöös ei olnudki liiga tihti tarvis oma tõelisi mõtteid varjata. Inimestele meeldib uskuda väiteid, nagu ?suursaadik saab palka selle eest, et oma riigi heaoluks valetada?. Tegelikult valetavad pigem sellised väitjad. Diplomaadid räägivad omavahel üsna otsekoheselt ja lihtsalt. Keerukat sõnademängu harrastatakse avalikkuse rõõmuks. See on osa esinemiskunstist. Ilves räägib alati peast, mitte paberilt. Kui mõtled arukalt, oled aus ja elementaarselt viisakas, ei saa peastkõnelemisega endast päris vale muljet jätta. Kuigi väiksemaid apse ikka juhtub.

Kõige ekslikumaks imagokajastuseks peab Ilves enda boheemlaseks nimetamist ühes ajaleheartiklis. Esitas rahvale paar luuletust ja ? hopsti, oligi boheem! Mõistuslik maailm on Ilvese jaoks kaugelt turvalisem kui romantiline või emotsionaalne. Napilt naeratust jagava mehe suust on aga üllatav kuulda, et ta ise peab end tavaeestlasest emotsionaalsemakski. Kõik on suhteline: kammitsetud riigimehetöös on vabad emotsioonid kullahinnas.

Samas on igas inimeses kõrvalepõikeid reeglitest. Ekstravagantne, tavaliselt kujundustöödeks kasutatav Applebooki arvuti tekstikirjutaja laual on selle tõestuseks. Kikilips Ilvese kurgu all aga mitte ? see on hoopis ratsionaalne otsus Washingtonis saadikuks olemise ajast. Kui sind ikka järjekindlalt teiste riikide esindajatega segi aetakse ? aga standardse välimusega ametnikke oli seal 180 ?, tuleb lõpuks mingigi visuaalne erinevus leida. Ning järjekindlalt ennast kehtestada. Ennast, aga tegelikult oma riiki. Püüe siduda Eestit Põhjamaade imagoga oli tema idee.

?Eesti on ehk vähem kliinikpuhas, aga sedavõrd lopsakam põhjamaa,? räägib Ilves. ?Ning kui see põhjala põhiimago Euroopas kord pähe õpitakse, võime endale lubada suuremat isikupära ning loota, et sellest huvitutakse.?

Täna ei lähe meie must leib ja kaunid karjamaad tegelikult veel erilise eksootikana kirja. Kreekas on näiteks ilusamaid maastikke ja musta leibagi ei peeta mujal nii väga maitsvaks. Nii et vähem edevaid illusioone iseendast, soovitab Ilves.

Mõne meelest vale ja võõras asi imago ei ole kahjuks kergelt ümber kujundatav, kui see kord rikutud. Teadmata, kelleks meid peetakse, teeme vigu ning pärast imestame, miks meid küll ei armastata. Samuti pole meie kasuks töötav imago taeva kingitus. Kui Ilvese vaimsus, enesedistsipliin ja lastetuba on loonud temast väärt kujutluse, on see tööga teenitud. Ilves teab, et ka elitaarne vaimne pale võib peletada. Seega püüab Ilves igati rõhutada, et ta ei pea end kellestki paremaks ega targemaks. Aga end võrdsuspüüdest lõpuni nivelleerida oleks ka vale. Ja valetada Ilves enda sõnul ei viitsi, toetades väidet Mark Twaini lõbusa mõttega: ?On lihtsam tõtt rääkida ? siis ei pea nii palju mäletama.? Tõe rääkimine on üks usaldusväärsuse aluseid. Teine on tõe rääkimine alati ning lisaks oma tõele vastav käitumine.

Täna on Ilvesel juba kaasvõitlejaid riigi ja selle esindusisikute imago kujundamisel. Jüri Luik on Euroopas järjekindlalt Eesti asja ajanud ning Ilves pole kiitusega kitsi. Poolakate ja ungarlaste selja tagant Euroopasse piilumise aeg saab varsti ümber. Siis ei saa enam leppida, et suure maailma tegelased imestavad Eestisse tulles ikka veel ?väljamaa? autosid ning puhtaid tänavaid nagu seni. Helsingis ei tuleks eurooplasel pähegi nii normaalsete asjade üle imestada. Ilves on valmis oma kikilipsu igal ajal tulle viima, et Eesti vabaneks Balti-Balkani kehvikriikide imagost.

Väga meelsasti ta seda ei tee: küllalt on tähtsate suurriigi saadikute kõrval mängitud alandlikku idaeuroopa tallekest. Vahel siiski ka kiskjat, kui uhkus teisiti ei lubanud. Ilves räägib, et väikeriigi diplomaadi parim kaitse on karm kaine argument. Ülekeevaid emotsioone lubavad endale vaid suurriigid. Eks seegi nähtus ole imagos kinni: omades tugevat imagot, võid vahel olla ka ekstravagantne. Kindlat kujutlust riigist see ei lõhu. Aga kui pildil, mille oled endast loonud, on värv kuivamata, peab jälgima iga astutud sammu.

Paljulugenud mees mõtleb tööst nagu Vargamäe Andres. Ja ka imago on töö tulemus. Aga kui töö on tehtud, rabab imagot nagu vana tuttav pisuhänd: toob raha koju, kui on väärt tegija. Kui ei, viib ära sellegi, mis kogutud. Lapseeast karmides immigratsioonioludes karastatud töömoraal ei luba Ilvesel oma pisuhända küll ula peale lasta. Ka mitte Eesti riigi oma. Teise põlvkonna immigrant peab head nime kapitaliks. ?Imagost algab edu või ebaedu,? teab Ilves. L

Autor: Terje Behrs