Sotsiaalpoliitika eesmärk

Sotsiaalpoliitikast rääkides ja kirjutades lähtutakse Eestis enamasti eetilistest, humaansetest ja üksikisikukesksetest põhjendustest. Arenenud riikides on sotsiaalpoliitika majanduspoliitika osa. Probleeme vaadeldakse kiretult, pragmaatiliselt ja isegi mõnevõrra küüniliselt. Kui parteipoliitilised rumalused välja arvata, on sotsiaalpoliitikal kolme sorti eesmärgid: eetilised, poliitilised ja majanduslikud.

Harimatu, töötu, kodutu ja kerjav inimene pole eetiline, esteetiline, humaanne ega kristlik vaatepilt. Teda on valus vaadata. Sotsiaalpoliitika peab kodanikke sellise psüühilise trauma eest kaitsma.

Tahetakse, et raskesse olukorda sattunud inimesed riigivõimu vastu mässama ei hakkaks. Poliitilisele stabiilsusele suunatud sotsiaalpoliitikat toetavad ka ettevõtjad. Ettevõtjad teavad, et vaesed on alati olnud oma tegutsemistes radikaalsed. Kui varem kulmineerusid sündmused üksikutes riikides, siis globaliseerunud maailmas jookseb rindejoon arenenud tööstusriikide ja nn kolmanda maailma vahel. Tööstusriigid tunnevad hirmu oma rikkuse säilitamise ja kasvatamise pärast.

Investeeringud on tähtsad, kuid nad ei otsusta siiski kõike. Töötute ja tõrjutute suur osakaal pidurdab majanduse arengut. Praegu ei arva küll enam isegi ametiühinguliidrid, et tööpuudust oleks võimalik täielikult likvideerida. 5% inimeste tööst eemalhoidmine on riigile-ühiskonnale odavam kui nende töö juurde laskmine.

Väidetavalt kasvab suurema võrdsuse tasemega riikides majandus kiiremini ja stabiilsemalt. Harimatu ja haige töötu ei tooda väärtusi, tulu ettevõtjale ega maksa riigile makse. Vastupidi, ta palub-nõuab abirahasid ja on riigile koormaks sünnitoetusest kuni matusetoetuseni. Pealegi tekitab selline kontingent riigile ja ettevõtjatele kahju kuritegevusega.

Niisuguse inimgrupi tarvis peab riik tegema kulutusi politseile, prokuratuurile, kohtutele, vanglatele, kriminaalhooldusele, ettevõtjad aga turvateenistusele. Seepärast püüabki riik sotsiaalpoliitika abil vähendada abivajajate ja potentsiaalsete kurjategijate arvu ning suurendada väärtuste ja tulu loojate arvu.

Kui eetiline eesmärk rajaneb suuresti humaansetel, siis poliitiline ja majanduslik eesmärk täiesti ratsionaalsetel põhjendustel. Kuna meie kultuuriareaalis abstraktselt humanistlikud argumendid enamikku inimesi niikuinii ei veena, võikski sotsiaalpoliitika problemaatikale läheneda eeskätt majanduslikust aspektist.

Kui parempoolsed me ka ei oleks, tänapäeva Euroopas peab riik paratamatult hoolitsema nende eest, kes ise enda eest hoolitseda ei suuda või siis ei tahagi. Euroopa sotsiaalharta nõuab, et riigid kindlustaksid oma territooriumil elavatele inimestele väärika elatustaseme. ELi astudes peame seda põhimõtet tunnistama.

Aga arukat sotsiaalpoliitikat on vaja ka Eesti majandusele. Selle jätkusuutlikku arengut ohustavad asotsiaalide karjad; getod Tallinna sees ja ümber; riigi asemel mängureegleid kehtestav ning makse koguv maffia; varavastaste kuritegude suur arv ja eelnevast tulenevad kõrged turvamiskulud. Meil on miljoni elaniku kohta politseinikke ja turvamehi rohkem kui arenenud riikides. Ja tulevikus võib neid veel rohkem vaja minna. See kõik läheb aga tootmiskuludesse ja alandab ettevõtete konkurentsivõimet. Eesti suurim majanduslik oht on asjaolu, et ?kaotajate? lapsed jätavad üha enam kooli pooleli. Igal aastal suureneb põhihariduseta noorte arv umbes tuhande võrra. Vaesus taastoodab vaesust. Selline areng on riigile ohtlik ja äärmiselt kulukas. Sellele ? suure tõenäosusega töötute ? seltskonnale tuleb maksta sotsiaaltoetusi, ehitada vanglaid ja sotsiaalmaju, organiseerida narkosõltuvuse ravi jne. Niisugused töötud ja vaesed inimesed on paratamatult rahulolematud ja kergesti manipuleeritavad. Pealegi on Eesti nii väike ja madala sündivusega riik, et igasugune sotsiaalse kapitali raiskamine on kurjast.

Tänaseks peaks olema selge, et sotsiaalpoliitika (ja regionaalpoliitika) nime all vana ebaefektiivse majanduse struktuuri kaitsmine ei anna tulemusi. See vaid konserveerib meie mahajäämust ja konkurentsivõimetust. Eesti vajab arukat, ratsionaalsetest ühiskonnakesksetest põhjendustest ja majanduslikest eesmärkidest lähtuvat aktiivset sotsiaalpoliitikat. Vaja on võidelda põhjuste, mitte tagajärgedega. Kui me ei suuda likvideerida (vähendada) vaesust, siis püüame vähemalt takistada praegusel vaesusel tekitamast uut vaesust. Selline tegutsemine oleks efektiivne majanduslikult ja ka eetiliselt ning poliitiliselt.

Narkomaanide ravi on käsitletav vaid sotsiaalpoliitika eetilise eesmärgina. Tunnistagem ausalt ja kiretult, et majanduslikult see midagi ei anna. Sellise ravi tulemuslikkus on 5% ringis. Ja ka see väike narkootikumidest loobunute kontingent pole üldjuhul tööjõuna täisväärtuslik.

Kuna Eesti soovib olla tsiviliseeritud ja humaanne ELi liikmesriik, peame narkomaanide raviga tegelema. Kuid majanduslikust aspektist lähtudes on see tühja panni lakkumine. Võrratult efektiivsem oleks kulutada raha hoopis noorte spordile, huvialaringidele, koolitoetustele. Kulutada preventiivselt selleks, et igal aastal ei tekiks Eestis juurde tuhandet probleemset persooni, keda riik peab hakkama kuni matusetoetuseni üleval pidama.

Sotsiaalpoliitika majanduslikest eesmärkidest lähtuvate aktiivsete meetmete rakendamine võiks senisest enam toetada Eesti jätkusuutlikku arengut ja tõsta meie majanduse konkurentsivõimet.