Koolitussüsteemi ja tööturu hägused seosed

Tööturul on väga erinevaid töö- ja ametikohti. Mõnedel kohtadel piisab elementaarsetest teadmistest, teistel kutsekoolis õpitust, kolmandatel on töötamise eelduseks kõrghariduse või koguni magistri- või doktorikraadi olemasolu. Nii nagu töökohtadel on nõuded haridustasemeti ja erialati erinevad, nii on ka inimeste soovid haridust omandada erinevad. Eesti ühiskonnas võib täheldada kõrghariduse buumi, eriti suur tung on bakalaureuseõppesse.

Õppima minnes lähtutakse eriala populaarsusest, mitte selle vajalikkusest tööturul. Nii kujunebki olukord, et populaarsetele erialadele sisse astuda soovijaid on palju ja selle nõudluse rahuldamiseks suurendavad õppeasutused meeleldi vastuvõttu, sest eriala komplekteeritakse eriliste pingutusteta. Iga vastuvõetu tähendab aga koolile raha. Ükski kool ju vabatahtlikult rahast loobuda ei taha, ja nii on õppijaid palju, kuid lõpetajate edasine käekäik ei ole enam kooli mure. Seega süveneb koolilõpetajate ja vabade töökohtade vaheline vastuolu, mida nimetatakse struktuurseks tööpuuduseks.

Struktuurse tööpuuduse tekkele aitab kaasa vastava infoga varustatud kutsenõustamise süsteemi puudumine. Õppima asujal ei ole võimalik saada prognoose tööturu kohta, missugustel aladel töökohtade arv eelseisvatel aastatel kasvab, missugustel kahaneb. Vastavalt sellele on pärast kooli lõpetamist ühel juhul kergem tööd leida, teisel juhul raskem või koguni võimatu.

Tallinna tehnikaülikool ja veel mõned üksikud õppeasutused on uurinud oma lõpetanute käekäiku tööturul. Nendest uuringutest saab väga vajalikku infot kutsenõustamiseks. Kui lõpetanute erialane rakendatus on hea, siis nõudlus on olemas. Kui erialane rakendatus jätab soovida, on nõudlus tööturul väike või koguni puudub. Need järeldused ei ole muidugi absoluutsed, siin tuleb arvestada ka kooli ja erialaste töökohtade regionaalset paiknemist. Uuringu tulemused kinnitavad, et valdav enamik lõpetanuid jääb tööle regiooni, kus asub õppeasutus. Regionaalarengu seisukohalt on kooli asukohal ülioluline tähtsus.

Noorte tung kõrgkoolidesse ja vastuvõetavate arvu kasv on avanud pääsu kõrgkooli suhteliselt tagasihoidlike teadmistega. Nõrgale teadmistepagasile rajanev kõrgharidus kipub omakorda olema oma tasemelt alla keskmise ja tööturul väikese läbilöögivõimega. Seda kõike aitab maskeerida kehtestatud hinneteskaala, kus hinne ?väga hea? ei olegi kõige parem tulemus ja ühiskonnal ei ole selget arusaamist koolis toimuvast.

Koolitussüsteemi ja tööturu suhted on hariduspoliitiliste otsustega hägustatud. Ainuüksi mõistete ?kõrgharidus? ja ?kõrgharidusõpe? sisu on taasiseseisvunud Eestis korduvalt muudetud, viimati ülikooliseaduse ja sellega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse vastuvõtmisel 12. juunil 2002. Nii mahub kõrghariduse (õppe) mõiste alla ülikoolides toimuv bakalaureuse-, magistri-, doktori- ja diplomiõpe. Siia lisandus juunikuus bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavadel põhinev õpe ? arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneri õppe ning klassiõpetaja õpetajakoolituse õppekavade järgi. Kõrghariduse (õppe) mõiste alla mahub ka rakenduskõrgkoolides omandatav rakenduskõrghariduse ja diplomiõppe mõiste ning kutseõppeasutustes omandatav kutsekõrghariduse mõiste.

Juunis vastuvõetud seadusega muudeti kutsekõrgharidus rakenduskõrghariduseks ja võeti kasutusele mõiste ?rakenduskõrgharidusõpe?, mis toimub ülikooli struktuuri kuuluvas õppeasutuses, rakenduskõrgkoolis ja kutseõppeasutuses. Siit järeldub, et rakenduskõrgharidusõppe omandamise võimalused on n-ö seinast seinani, mille taga on väga erineva kvaliteediga õpe. Mõtlevale inimesele assotsieerub niisugune olukord rohkem kui kümne aasta taguse mõistega ?insener?, siis töötasid meil kõikjal insenerid.

Kõrgharidusreformi tulemusel saavad bakalaureused ja magistrid olema erineva õppeaja pikkusega, see omakorda hägustab koolitussüsteemi ja tööturu suhteid. Kutse- ja teadusmagistrist ning kutse- ja teadusdoktorist loobuti ning mindi tagasi lihtsalt magistri ja doktori mõiste juurde.

Terminoloogiliste muudatuste hulk on olnud väga suur ja selle tulemusel ei suuda tööandja enam mõista töölesoovijate esitatavaid haridusttõendavaid dokumente. Terminoloogiliste mõistete küllus ei soodusta ka ühiskonna tööturupoolset haridusnõudluse väljaselgitamist, mille abil oleks võimalik tugevdada koolitussüsteemi ja tööturu seoseid ning kaasa aidata struktuurse tööpuuduse vähendamisele.