Silmad kui argument

Sellisel arvul sõnumeid sisendavaid silmapaare nagu viimastel päevadel pole jõllitanud meid ammu. Ehk silmadest on saanud argument. Ning antud juhul ilmselt mõistuse ja headuse argument ? otsetee kuulsatest või anekdootlikest Lenini headest silmadest tänapäeva.

Inimkonna ajaloo eri ajajärgud on tõstnud esile ja teeninud erinevaid kehaosi. Või erinevad kehaosad on määranud eri ajalooperioodide kulgu. Tavaliselt on selleks olnud küll kõht, kuid vahel ka pea, jalad ja käed. Kõht ning valdavalt selle teenistuses olevad pea, jalad ja käed on olnud nendeks jõulisteks argumentideks, mis on ajanud massid liikvele. Ainult silmadega on suuri tegusid suutnud korda saata vähesed. Vaid Gaius Julius Caesar ning veel mõned üksikud suurkujud. Ainult neile oli antud võime teha tegusid silmadega. Ülejäänutel on selleks läinud vaja aga vähemalt käsi. Sest käsi (Jumala käsi, Moskva käsi) on jõud. Ja jõud on suurim argument inimkonna ajaloos. Silmade lummus on nii mütoloogilises kui reaalses maailmas olnud valdavalt hukatuslik, neile vaguralt järgnemine viinud tavaliselt kuristikku. Kuigi silmadest on üritatud alati midagi enamat ja lohutavat välja lugeda, pole pilgule järgnenud tegelikkus osutunud kaugeltki lootustele vastavaks. Silmad on pigem ?teinud ära? kui öelnud midagi tõest.

Ega asjata pole halva silmaga vaatamine üks nõiduse arsenali lemmikvahendeid. Silmad poliitilistel plakatitel võivad olla väga erinevad. Jälgivad ja kahtlustavad. Võimukad ja isalikud. Õnneks meie omad on naeratavad ja tõsised. Nagu praegune aegki. Kuid silmade esiletõusus, pilgus silmast silma on kindel ajastu märk. Võiks isegi öelda, et valdavale osale meist on silmade nuumamine muutunud kõhu nuumamisest olulisemaks. Ning üldse oleme me hakanud aina rohkem ja rohkem silmi usaldama, sest just nimelt nemad tagavad meile seose ainsa info- ja tõeallikaga ? televiisori ekraaniga. Ning kui suppi keedetakse suuga, siis sööma peab seda kõrvadega. Keetjat aga imetlema silmadega.