Valijate ootused ja erakondade lubadused

Valimiste lähenedes kirendavad stendid, plangud ja seinad plakatitest ja poliitikute lubadustest, mis tulenevad otseselt valijate mitmesugustest ootustest. Et elanikkond koosneb paljudest erinevatest huvigruppidest olenevalt rahvusest, soost, töövõimest, tervislikust seisundist ja paljust muust, on ka tema ootuste loetelu vägagi kirju. Siit ka erinevate valimiseelsete lubaduste võimalikkus ja isegi paratamatus.

Nn ameerikalikud kodanikud ? kõrgelt kvalifitseeritud, töökad ja võimekad kodanikud ootavad loomulikult oma tööpanuse ameerikalikult kõrget hindamist, see tähendab kõrget palka ja hüviseid. USA suurte korporatsioonide tegevjuhid teenivad keskmiselt juba 500 korda rohkem oma töötajatest. Oodata Eestis niisuguseid palgavahesid on asjatu. Meie ettevõtete väiksus, tagasihoidlikud ressursid arendustegevuseks ei võimalda nii kõrgetasemelisi spetsialiste rakendada. Ka ei lubaks meie tööjõuturg ning teatud sotsiaalse võrdsuse nõue nii suuri palgavahesid kui Ameerikas. Küll aga võivad kasvada meie senised, umbes 20kordsed palgavahed veelgi.

Kvalifitseeritud töötajate huvigrupi ootustele ei ole keskendunud ükski Eesti erakond. Kõige mõistetavamad sellele huvigrupile on Reformierakonna püüdlused aidata kaasa majanduskasvu kiirendamisele ning keskmise palgataseme tõusule, kuna igasuguse edu vilju maitsevad esimestena selle loojad ise.

Palju suurem huvigrupp on tagasihoidlike võimetega töötajad, kelle haridustee on olnud lühike ja töökogemused lünklikud. Sageli pole nad enam noored, ei valda riigikeelt. Ebakindlus oma töökoha pärast ning mitterahuldav palgatase toidavad nende inimeste ootusi uute töökohtade loomiseks, astmeliselt tulumaksult loodetakse aga suuremaid sissetulekuid. Selle grupi ootustele on orienteeritud mitu erakonda, nt Keskerakond ja Mõõdukad.

Riigi pingutused töökohtade loomiseks stimuleerivad tegelikult vähetootlikku tööd, suurendades kunstlikult tööhõivet. Tootmise tulemuslikkus kasvab tavaliselt mitte uutest töökohtadest, vaid uue tehnoloogia rakendamise ning elavtöö osa vähendamise arvel. Samuti on kõrge tootlikkuse eeldus tulude diferentseerituse kasv, mitte palgatasemete nivelleerimine.

Arvestatav huvigrupp on tavalisest halvema tervisega elanikud, eelkõige vanurid, invaliidid, krooniliste ja ravimatute haigustega kodanikud, kelle elukvaliteeti määrav tegur on kättesaadav arstiabi, odavamad ravimid.

Selle poliitiliselt olulise huvigrupi ootustele on üles ehitatud poliitikute mitmed lubadused. Silmatorkavaim neist on järjekordadeta arstiabi. Kahjuks on järjekord ainuke tõhus vahend piiratud ressursi, st haigekassa ja kodanike tulude mõistlikuks kasutamiseks. Alternatiiv järjekorrale on anarhia ? kel jõud või raha, sel õigus. Seepärast on ravimisel järjekorrad, mõnel juhul isegi aastateks, ka meist palju jõukamates Euroopa riikides. Euroopa Liidu tasemel ravimiseks tuleks meil kogu riigieelarve kulutada ainult tervishoiule, USA tasemeks on vaja kolme meie eelarvet. Lubadused ses valdkonnas jäävad selgelt populistlikeks, teostamatuteks.

Probleemne ning suurearvuline huvigrupp on meil juba aastaid lastega pered oma mitmekülgsete ootustega. Väidetavalt Eesti rahva püsimajäämise nimel lubatakse neile küll 1000 krooni toetust lapse kohta kuus, küll 5000 krooni vastsündinule. Nii lubasid Keskerakond ja Isamaaliit.

Kahjuks pole toetuste abil senini kuskil maailmas suudetud vähenevast sündivusest jagu saada. Pered on lasterikkad just vaestes riikides ja ka Eestis on enam lapsi väiksemate sissetulekutega peredes. Jõukuse kasvades võivad perel tekkida hoopis laste saamist välistavad huvid.

Mõned erakondade lubadused on suunatud valijaskonnale tervikuna, nagu Res Publica lubadus teha poliitikat ?puhaste kätega? või öelda ära rahvaasemikele tehtavatest soodustustest (Mõõdukad). Ka need lubadused on küsitava väärtusega. Saadikud Riigikogusse ja volikogudesse on inimesed meie endi hulgast, kuigi meie paremik, kuid siiski meile omaste puudustega. Nii nagu ei ütle tavakodanik ära seadusega võimaldatavast töötu abirahast, toimetulekutoetusest või puudega inimese hooldustasust, kui selleks avaneb võimalus, nii ei ütle soodsatest pakkumistest lubatava ja mittelubatava piirimail ära enamik mis tahes erakonda kuuluvatest poliitikutest.

Valijate ootused on suuremalt jaolt vastukäivad. Seepärast on ka poliitikute lubadused valijatele enamjaolt teostamatud või ei anna soovitud tulemusi, mistõttu neid loetakse tihti populistlikeks. Lubaduste kas või osaliseks elluviimiseks tuleb minna pidevatele kompromissidele teiste erakondadega, mis iseenesest toob kaasa alusetuid süüdistusi poliitikute aadressil. Seetõttu läänelikus kodanikuühiskonnas, kus inimestes on välja kujunenud isiklik vastutustunne riigi saatuse eest, valijad suurelt osalt ei hooligi poliitikute päevalubadustest. Nende eelistused on kindlalt välja kujunenud erakondade pikaajaliste, strateegiliste püüdluste alusel.