Kui nõukogude süsteemi on tavaks nimetada kurjuse impeeriumiks, siis oli ta saatanast. Aga juba keskaegsed mõtlejad olid veendunud, et saatana riukad on kõikvõimsad ja lootust pääsemiseks on heal juhul vaid ühel sajast tuhandest.
Omaaegses ENSVs seega umbes viieteistkümnel inimesel.
Ning miks arvata, et saatanal lasid ennast peibutada vähesed? Pigem vastupidi. Seda nii alates kunagi NLKPsse kuulunud teadurist ja tänase kommentaari esitajast ning lõpetades kas või sellel nädalal moraali ja seaduste
vahekordadest kirjutavast omaaegsest Teaduste Akadeemia presidendist, kelle valitsemise ajal näiteks ei kõlvanud väljapaistev Jüri Lotman kuidagi akadeemikuks. Kuigi moraalselt-eetiliselt oleks nagu pidanud igati kõlbama.
Läinud nädala olulisimaks sündmuseks, millega ajakirjandus meid kostitas, oli teade Eesti ühiskonna lõhenemisest. Ja seda moraali ning eetika küsimuses.
Väidetavalt olevat osa meist jäänud ühele ja teised teisele poole eetilise lubatavuse piiri. Tegelikult on see aga võimatu. Ja isegi endine siseminister pole mingit moraali- ega eetikapiiri ületanud. Sest moraali ja eetika piir (vähemalt nõukogude aja tegude kontekstis) on tänapäeva Eestis nihutatud nii kaugele, et seda praktiliselt polegi võimalik ületada.
Nõukogude ajajärgu poliitiliste tegude hindamise eetilised piirid on Eestis pandud paika alates sellest hetkest, kui kohtunik Ain Seppiku aegne ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees valiti Eesti Vabariigi presidendiks. Ja siia
tulebki panna punkt. Kui tegemist pole aegumatute inimsusevastaste kuritegude väljaselgitamisega, siis on ülejäänu juba poliitika, aga mitte eetika.
24. jaanuaril suri üks Eesti väljapaistvamaid vabadusvõitlejaid, kuus aastat vangistuses veetnud ja 1981. aastal NSVLst välja saadetud Eesti Demokraatliku
Liikumise juhtfiguur Sergei Soldatov. Alles 5. veebruaril ilmus Postimehes Eesti Endiste Poliitvangide Liidu Tartu Ühenduse tagasihoidlik, pildita järelhüüe. Palju siis väikesel ühendusel leidub raha. Ja ongi kõik. Ei mingeid juhtartikleid, ei mingeid usutlusi. Ehk kui mõne tänase poliitvankri ette ei
rakendu, siis polekski nagu olemas olnud. Isegi vabadusvõitlejat mitte! Nii palju siis eetikast.
Seotud lood
Tundlikke kliendiandmeid omavad advokaadibürood on küberkurjategijate pidevas huviorbiidis, mistõttu nõuab advokatuur, et küberturvalisus oleks tagatud kõrgeimal tasemel. Et nõuded saaksid täidetud ka päriselt ning ka töötajate teadlikkus tõstetud, on mõistlik kaasata oma ala spetsialistid, usub advokaadibüroo TARK juhtivpartner Tanel Tark.
Enimloetud
5
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Hetkel kuum
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Tagasi Äripäeva esilehele