Vildi tootmine tagab edukuse

Vilditootmine moodustab Aade Lõnga käibest veerandi ning tagab ettevõtte kasumlikkuse. Vildi tegemise tehnoloogia ja seadmed on pärit Rootsi koostööpartnerilt.

Osaliselt Eestis, osaliselt Rootsis stantsitakse 9?11 mm paksustest Raasiku villavabrikus vanutatud vilditükkidest kõikvõimalikke detaile, millest sünnivad mütsid, sussid, pajalapid, kuuma poti alused, istmekatted jpm. Eesti turult Aade Lõnga valmistatud vilti ei leia, sest kogu toodang läheb Rootsi. Sealsete koostööpartneritega sõlmitud leping lubab Eesti turule vilti toota vaid siis, kui Rootsist tellimust ees ei ole. ?Sellist asja aga ei ole veel juhtunud,? tõdeb Aade Lõnga tegevdirektor Peeter Palts rahulolevalt.

Kaudselt jõuab välisturule ka Aade Lõnga põhitoodang lõng. Seda küll siinsete kudujate vahendusel. Aastatega on tekkinud kümmekonnast kudujast-kudumisfirmast koosnev põhiklientuur, kes vabrikust lõnga ostab. ?Paljud võtavad 10?20 kilo kaupa lõnga, aga teretulnud on needki kudujad, kel vaid pool kilo vaja,? räägib Aade Lõnga müügijuht Reet Palts, lisades, et aastane lõngatoodang ulatub Raasiku lõngavabrikus 20 tonnini.

Uued kliendid jõuavad firmani peamiselt suust suhu liikuva info vahendusel. Ettevõtte juhi sõnul ei tasu ära ei statsionaarne müügipunkt ega klantsreklaam värvilises kataloogis.

Paltside tähelepanekud kinnitavad, et viimastel aastatel on naturaalsed materjalid ja käsitöö moodi läinud. ?Siin käib väga palju käsitööõpetajaid hankimas näiteks kraasitud villa, mida kooliõpilased käsitsi vanutavad,? lausub Reet Palts. Aade Lõngast on pärit ka suur osa villast, millest on valmistatud käsitöölaatadelt tuttavad seebiveega vanutatud villamütsid.

Eesti lõngavabrikute seas Aade Lõng konkurentsi ei karda. Arvestatava tegijana nimetab Peeter Palts vaid Jõgeval asuvat villatööstust. Oma eeliseks peab Aade Lõng aga Tallinna-lähedast asukohta, sest paljud kudujad tegutsevad pealinnas, kus kergem turistidele kudumeid müüa. Tõsine konkurent on aga Läti lõng, mida Eestisse odavalt tuuakse ja mis takistab Aade Lõngal oma toodangu hinda tõsta.

Tootearendusega tegelevad Reet ja Peeter Palts ise. ?Kunstnikku meil ei ole,? selgitab Peeter Palts. Nii peavad tegevdirektor ja müügijuht pidevalt jälgima, milline värvigamma parajasti moes on. ?Turg on läinud värvilisemaks,? tõdeb Reet Palts.

Aastatega on saanud selgeks seegi, milline rahvus mis värvi kudumeid eelistab. Nii on teada, et eestlastele ja soomlastele meeldivad kuldse sügise värvi kollakaspruunikad toonid, rootslastele lillad, taanlastele hoopis sinised.

Toormaterjali ? villa ? hangib Aade Lõng peamiselt väljastpoolt Eestit. ?Eestist on villa võtta küll, kuid kvaliteet ei ole kõige parem,? räägib Peeter Palts. Peenemate kiududega vill tuleb Rootsist, pehme ja valge Saksamaa kaudu Uus-Meremaalt. Viimast peetakse Austraalia, Uruguay ja Argentina kõrval üheks kvaliteetsemaks villamaaks.

Peeter Paltsi kinnitusel on Raasiku villavabrik valmis toodangu mahtu suurendama ? kui vaid turgu oleks. Eelmisel aastal astus Aade Lõng Kaubandus-Tööstuskoja liikmeks, nüüd loodab Peeter Palts sealtkaudu uusi koostööpartnereid leida. Esimesed pakkumised on tehtud Leetu. ?Kui ükskord Venemaaga asjad korda saaksid ja topelttollid kaoksid, siis saaks turgu ja meie elu oleks kui lillepidu,? ootab Peeter Palts paremaid aegu.

Aare Vildak, Jõgeva lõngavabriku Argos juhataja

Teravat konkurentsi meil Aade Lõngaga ei ole. Võrreldes nõukogude ajaga on villavabrikuid nii vähe alles jäänud, et ei ole mõtet teravaks ajada. Eks me punnitame mõlemad. Turg on kitsas, annab trügida. Rohkem ärritab Leedu ja Läti lõng, mida siia odavalt tuuakse ja mille puhul ma olen näiteks komistanud tõsiasja otsa, et poolvillast lõnga müüakse villase pähe.

Ega lõngatootmisega jõukaks ei saa. Probleemiks on eelkõige toormaterjal. Eesti maavill on karmivõitu, klient aga eeldab pehmet lõnga. Samuti pole Eestis tööstuslikku villapesu, mistõttu tooraine kvaliteet kõigub. Sissetoodava villa puhul tekib aga sageli probleeme piiril, kuna vill allub veterinaarkontrollile ja sisseveoprotseduurid on keerulised.