Poliitiline korruptsioon ohustab demokraatiat

Juhtiv parlamendierakond laskis valimiskampaania kulude katteks investeerimispangal emiteerida 10 miljoni krooni eest võlakirju. Võlakirjade ostjad ja intressimäär kuulutati konfidentsiaalseks. Jõuliselt poliitikaareenile tõusnud partei võttis oma juhtivpoliitikutelt ja nendega seotud firmadelt laenu, mis laenuandja hinnangul võib olenevalt erakonna tegevusest muutuda hiljem annetuseks. Tipperakonna liidrid käisid päevast päeva parteikassa vahet, 999kroonine annetus näpuvahel, hiilides nii mööda seadusega sularahaannetustele sätestatud piirangust. Legaliseerimaks valimiskampaania lisaraha, korraldas suurpartei kalleid koolitusseminare teemal ?valimisstrateegia ja programm?. Teine erakond sai välismaalt jõulise rahasüsti, kuid taipas sellest riiki teavitada alles pärast teema tõstatamist ajakirjanduses.

Neid erinevate Eesti parteide hiljutist tegevust iseloomustavaid näiteid seob musta niidina ühine asjaolu, et taoliselt toimides mindi mööda erakondade rahastamisele kehtestatud seadusesätetest. Kahtlaste rahastamisskeemide paljastudes tekib valija huulile aga õigustatud küsimus ? kas Eesti on demokraatlik ja avatud riik? Kas meil on raha või rahva võim? Kas erakonnad teenivad oma põhiseaduslikku eesmärki?

Põhiseaduse kohaselt on Eesti iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas Riigikogu valimistega. Rahvalt saadud väärtusliku mandaati õigustama ning demokraatiat kaitsma on seatud erakonnad kui ühiskonna poliitiliste huvide realiseerijad.

Nii tuleneb otse põhiseadusest tõsiasi, et rahva poolt valitud erakonnad ning riigikogulased peavad ja võivad oma töös sõltuda üksnes rahva soovidest ja tahtest. Klikihuvid ning suurrahastajate surve ei tohi osutuda määravaks. Kuidas tagada samaaegselt erakondade sõltumatus ning piisav rahastamine, on võtmeküsimus, mida lahendamata ei ole poliitilise korruptsiooni vähendamine võimalik.

Analüüsides teiste Euroopa riikide erakondade rahastamise regulatsioone, selgub mõnevõrra üllatuslikult, et meie erakonnaseadus sätestab erakondade rahastamisele suhteliselt ranged ja ulatuslikud piirangud. Ka on Eesti täitnud enamiku Euroopa Nõukogu antud soovitustest poliitilise korruptsiooniga võitlemiseks.

Karmid nõuded erakondade varale ja majandustegevusele, annetuste ning valimiskampaaniate avalikustamine, riigilt ükskõik mis vormis toetust saavatelt ettevõtetelt annetuste vastuvõtmise keeld, sularaha annetuste piiramine ? nende piiranguteta tekiks küsimus, kuivõrd on Eesti põhiseaduslik demokraatia printsiip reaalselt kaetud.

Ent sama küsimus tekib ka olukorras, kus põhiseaduse vaimus kehtestatud reeglite rikkumiseks avatakse tagauksi ning leitakse õigustusi. Erakondade ebaseaduslik ning varjatud rahastamine on ohuks põhiseaduslikule demokraatiale, sest just siin hakkab libisema võim rahva käest raha kätte. Toomaks erakonnad kodanike teenistusse, soovib koalitsioon keelata äriühingute annetused, suurendada eraldisi riigieelarvest, piirata valimisreklaami ning kehtestada tõhus väliskontroll.

Pean vajalikuks rõhutada, et nagu ei ole juba seni tehtud piirangud kaotanud rahastamisskandaale, nii ei too ka võimalikud edasised muudatused kaasa kohest võluvitsa. Keelates äriühingute annetused või piirates kampaaniakulusid võime kergesti saavutada olukorra, kus seni vähemalt näiliselt avalik annetamine muutub täiesti varjatuks ning poliitiliste ja ärihuvide seosed raskemini kontrollitavaks. Jättes alles vaid riigieelarvelise rahastamise, suleme aga ukse uute erakondade ees. Ka sellist lahendust ei saa pidada põhiseadusega kooskõlas olevaks.

Eelmise aasta suvel tõid tollased koalitsiooniparteid valimisliitude keelustamise peamise argumendina välja vajaduse suurendada poliitilist vastutust. Erakondadel on käes aeg näidata, kas nad õigustavad poliitilist vastutust valijate ees või astutakse muudatuste kattevarjus vaid samm poliitilise korruptsiooni peitmise teel.

Poliitilise korruptsiooni vastased normid ei teeni oma eesmärki ilma erakondade endi sisemise eetilise tugevnemiseta. Näiteks erakondade kulutustereal oleme seni harjunud nägema vaid eraldisi valimispropaganda ja parteinomenklatuuri tarvis.

Miks ei telli Eesti parteid aga erinevaid uuringuid, kas või aktuaalsetes haridus- või sotsiaalküsimustes, et viia rahva vajadused ühiskondlike võimalustega kokku? Mõistagi ei pruugi taoliste uuringute tulemused olla mõnele erakonna suurrahastajale meelepärased.

Põhiseadus lubab anda kohtule volitused otsustada õiguserikkumise toime pannud erakonna tegevuse lõpetamine. Erakondade aus ja läbipaistev rahastamine on esindusdemokraatia alustala. Ning erakondadel, kelle tegevuse eesmärk on varjatud klikihuvide põhiseadusevastane teenimine, ei saa olla demokraatlikus riigis kohta.