Mõned mõtted monopoli esindava asjatundja poolt

Elektrivõrgust elektri saamise maksumus on otseses sõltuvuses sellest, kui palju raha tuleb kulutada liinide ja alajaamade ehitamiseks olemasolevast elektrivõrgust kuni kliendini. Eestis (ja kogu arenenud maailmas) ei ole ette nähtud seda kulutust elektri hinna sisse arvutada.

Muidu maksaksid ka Peeter Jalaka (tema enda sõnul harrastuseks ja snobismiks peetava) maakodu elektrivarustuse 100 000 krooni kinni kõik teised elektrit tarbivad kaasmaalased. Kuid kes elektritarbijaist sellega tegelikult nõus oleks, kui tema kaukast kellegi eralõbu kinni makstaks?

Elektrivõrgust väga kaugel asuva väikese ja sesoonse elektritarbimisega majapidamise puhul on tihti otstarbekam valida alternatiivne energiaallikas, nagu päikesepatarei. Elektrivõrguga liitumise kulupõhine maksumus võib tõesti osutuda liiga suureks ja üle jõu käivaks.

Drastilisemaks näiteks on mul tuua konkreetne lugu elust enesest: ühele asustamata väikesaarele kolinud pere koduni liini vedamine oleks maksma läinud üle 10 miljoni krooni. Elektrivõrgust elektri ostmisel peab arvestama võimalusega, et torm lõhub liini ning kuni selle taastamiseni elektrit ei ole. Täiesti ilmastikukindlat (ega ka vargakindlat) võrku ei ole maailmas leiutatud.

Muidugi on liinide võimalikult kiire taastamine elektrivõrgu huvi, sest muidu ei saa ta ju kliendile elektrit müüa!

Peeter Jalakal oleks tõenäoliselt majanduslikult otstarbekas oma maakodusse mõnikümmend tuhat krooni maksvate lisaakude asemel soetada portatiivne sisepõlemismootoriga töötav generaator. Selline generaator on vajalik siis, kui tuul ei puhu ega päike paista. Samuti on see piisavalt väike, et seda maakodust lahkudes auto pagasiruumi pista. Harva kasutatavate maakodude rüüstamine on kahjuks veel liiga sage nähtus.

Isikliku elektrivärgi investeeringu otstarbekus sõltub otseselt tarbitavast elektri kogusest. Kirjeldatud maakodu alternatiivne elektrisüsteem võib end ära tasuda siis, kui aastane elektritarbimine on vähemalt 6000 kWh (enamik maamaju ja suvilaid kasutab aastas elektrit tunduvalt vähem).

Väiksema tarbimise puhul oleks otstarbekam süsteemide hinnavahe, 100 000 krooni, investeerida väikese riskiga rahaturufondidesse, ning osta elektrit pelgalt teenitud dividendide arvel.

Pealegi on selline investeering likviidne ka siis, kui mingil põhjusel maakodu üldse ei kasutata.