Negatiivne omakapital tähendab pankrotti

Riigikogu võttis sellel aastal vastu pankrotiseaduse, mis hakkab kehtima 2004. aasta 1. jaanuarist. Peale oluliste seadusemuudatuste, nagu riiklik järelevalve pankrotihaldurite üle ja eriregulatsioon füüsilise isiku pankroti puhuks, on avalikkuse tähelepanuta jäänud ettevõtjaid kõige enam puudutav täiendus pankrotiseaduse uues redaktsioonis.

Nimelt on seadusandja täiendanud pankrotiseadust pankroti materiaalse määratlusega. Kehtiva pankrotiseaduse järgi on pankrot võlgniku maksejõuetus, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. See tähendab, et kohus igal konkreetsel juhul tuvastas, kas võlgnik on maksejõuetu ja maksejõuetuse eelduseks oli alaline suutmatus rahuldada võlausaldaja nõudeid. Hindamise aluseks võetakse üldjuhul käibevara (või likviidse vara) suhe lühiajalistesse kohustustesse ehk see, kas äriühingul on piisavalt käibevara lühiajaliste kohustuste täitmiseks.

Teoorias nimetatakse sellist hindamist cash flow testiks. Praktikas peab kohus otsuse tegemisel oluliseks ajutise halduri arvamust äriühingu maksejõulisuse kohta ja teeb üldjuhul otsuse ajutise halduri aruandes märgitud alustel. Uue pankrotiseadusega täiendas seadusandja pankroti mõistet. Nimelt loetakse pankrotiseaduse uue redaktsiooni § 2 lg 3 järgi juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetuks ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Finantsilist seisundit, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi, nimetatakse negatiivseks omakapitaliks. Positiivse omakapitali eesmärk on kaitsta võlausaldajaid.

Peale selle, et pikemaajaline negatiivne omakapital tähendab pankrotti, peab ettevõtja juhtorgani liige arvestama ka, et see on karistatav karistusseadustiku § 380 alusel. Karistatakse just juhtorgani liiget (juhatus, täisosanik jm), kui selgub, et omakapital on negatiivne ja juhtorgani liige ei kutsu kokku üldkoosolekut või ei esita pankrotiavaldust. Samuti võib järgneda negatiivse omakapitaliga tegutsemisele juhatuse liikme tsiviilvastutusele võtmine.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 36 alusel on juhtorgani liikmele pandud kohustus esitada pankrotiavaldus, kui äriühing on maksejõuetu. Juhul, kui juhtorgani liige jätab kohustuse täitmata, annab TsÜS § 37 lg 2 maksejõuetu äriühingu võlausaldajale võimaluse esitada juhatuse liikme vastu nõue kahju tekitamise kohta. Muudatus puudutab peale Eesti ettevõtjate enim välismaa äriühingute tütarettevõtteid, mis on Eesti turule tulnud ja planeerivad esimesed aastad kahjumiga töötada. Olenevalt kahjumi suurusest võib omakapital muutuda negatiivseks, mis paneb ettevõtjatele kohustuse omakapitali muutumist jälgida.

Vastasel korral on pahatahtlikul võlausaldajal võimalus esitada kohtusse pankrotiavaldus ja mitmeaastase negatiivse omakapitali korral annab kohtule ka võimaluse äriühing maksejõuetuks tunnistada. Seega peavad äriühingud arvestama, et võlausaldajate kaitseks sätestatud kohustus omakapital positiivne hoida võib esialgse mõneaastase kahjumiga tegutsemise nurjata.