Rahvas kui nõuandja

14. septembri referendumid andsid meil ja Rootsis erineva tulemuse. See on ka loomulik: erinev küsimus, erinev taust, erinev kaalukus. Samas aga, kuigi paljud asjad on siin ilmas suhtelised, on nende referendumil kujunenud otsus ikkagi meie omast tunduvalt väiksema tähendusega ja seda eriti valdkonnas ?tuleviku valik?. Sest meie ajaloolis-ruumilises kontekstis äärmuseni lihtsustades on kokkulepe ?rahatäht? lihtsalt sisult ja mõjujõult väiksem kui kokkulepe ?Euroopa Liit?.

Kuid äsjaste otsustamiste kõrvutamisel jäi üks küsimus hinges kripeldama. Miks Rootsi suhteliselt vähemtähtsast referendumist võttis osa suhteliselt rohkem inimesi? Miks Rootsis oli nii palju inimesi, kellele läks korda oma raha saatus (ligikaudu 83) ja miks Eestis ei läinud isegi oma riigi saatus nii paljudele inimestele korda? (Väited, nagu ?tegelikult olid nad meie poolel?, ei maksa loomulikult midagi). Kas ligikaudu 35 Eesti valimisõiguslikust rahvast ei tunne üldse millegi vastu huvi? Kas see on meie inimestele üleüldiselt ja näiteks rahvuslikult omane või on ükskõikne suhtumine kujunenud nõukogude poolsajandi jooksul? Viimast tahaks vähemalt loota, sest kuidagi väga kurb oleks mängida fantaasiate maailma kuuluvat ajaloomängu ?1938. aasta. Referendum NSV Liitu astumise küsimuses? tulemusega: ühel kolmandikul Eesti elanikkonnast pole vastusest sooja ega külma.

Referendumil jah-vastajate ja ei-vastajate valdava enamuse seisukohaga on üldiselt kõik selge. Nad andsid küsimusele oma vastuse, milleni Eesti viimase kümnendi areng oli neid toonud. Ning kui see demokraatlik vastus oli saadud, siis sellega jõuti piltlikult nagu redeli järgmisele pulgale, kus edasiminekuks ootavad ees hoopis teised küsimused ja vastused ning eelnev ei peaks ideaalis enam midagi maksma. (Kuigi ajalooline kogemus õpetab, et ka klammerdudes eelmise pulga külge, milleks see pulk puhutakse tavaliselt võimalikult suureks, suudavad nii mõnedki oivaliselt toime tulla).

Kui ma 14. septembril ütlesin ?jah?, siis 15. septembril ärkasin ma juba euroskeptikuna. Ajaloolasena, pidades näiteks ka silmas eurovastase Martin Helme Eesti vabariigi sünnitausta avavat õnnestunud kujundit ?sogases vees püütud kala?, olen ma veendunud, et täpselt samuti pole sellele, antud hetkel vabale ?kalale? sogasest veest midagi ohtlikumat. Kõik sammud, mis teevad selle vee läbipaistvamaks, on referendumi taustküsimuse ? Eesti iseseisvuse kindlustamiseks hädavajalikud. Kuid juba 15. septembril oli see küsimus minu jaoks ammendunud ja sellest hetkest olen ma Euroliidu arvukate totruste tulihingeline eitaja. Kurb on aga see, et ilmselt ka nende uute, ja lähiajal tõenäoliselt küll vähem kaalukate küsimuste puhul, on samas suurusjärgus inimesi, kel puudub igasugune huvi toimuva vastu.

Kui siia lisada juba harjumuseks kujunenud valimispassiivsus, tulebki välja, et oluline osa Eesti kodanikest, keda on tavaks kutsuda rahvaks, on orienteerunud pigem kitsalt isiklike kui laiemas tähenduses ühiskondlike probleemide lahendamisele (kuigi meie igapäevane elu on suurtest asjadest tunduvalt sõltuvam, kui see esimesel pilgul paistab). Lisaks loeb rahvas statistiliselt vaid Kroonikat ja näiteks Sirpi tellib meist ümmardatuna vaid ümmargune null.

Seega rahvas, kellega poliitikud peavad nõu pidama (ja kui nad seda ei tee, siis nad ei teadvatki, millist poliitikat ellu viia), ei tahagi nõu anda. Ja isegi kui tahab, siis reeglina ei suuda seda teha.

Huvitav on, et hoopis kitsamas kultuuriringkonnas on rahvas tunnistatud teesklemata võhikuks. Seda kultuuri, mida rahvas vajab ja naudib, nimetatakse üleolevalt massikultuuriks. Ja kellelegi ei tule pähe rahvaga nõu pidada. Et mitte eksida näitusel eksponeerivate piltide valikul. Siis küsitakse nõu millegipärast ainult asjatundjatelt, hoopis keerulisemate, ühiskonda tervikuna puudutavate küsimuste puhul aga rahvalt tervikuna. Ikka sellelt samalt rahvalt, kellest kolmandikul pole seisukohta isegi referendumil esitatud küsimuses (v. a üksikud erandid - haiged jne).

Kui õpetaja ei lähtu vaid kiuslikust soovist panna õpilase päevikusse kaht, siis on tal mõtet esitada küsimus vaid juhul, kui laps teab vastust. Ehk kui last on eelnevalt õpetatud. Sama põhimõte kehtib ka siis, kui küsida midagi rahvalt. Seda enam, et sajandite pikkune Euroopa tsivilisatsiooni kogemus sisaldab piisavalt näiteid rahva otsuste traagilisest ekslikkusest.