Kerge vaheldus ? nisuõlu

Idee kasutada õlleteol odralinnaste kõrval või asemel ka teisi teravilju pole Eestiski uus: vanad eestlased on õlle sisse pannud nisu, rukist ja isegi kaera. Tänapäeval lisavad siinsed tööstused õllele küll ainult maisi, nii et nisulinnastest valmistatud joogi austajad peavad leppima sisseveetud õllega. Importida ei tule küll kaugelt, nisuõlut valmistatakse nii Peterburis kui ka Riias.

Nisuõlut pruulitakse pea kõikides Euroopa õllemaades, eriti populaarne tundub see olevat katoliiklastest õllejoojate seas. Nisuõlle tootmine näibki olevat koondunud peamiselt Lõuna-Saksamaale, aga ka Austriasse ja Belgiasse. Ainuüksi Baieris valmistab nisuõlut paarsada pruulikoda, kogu Saksamaa peale on neid võib-olla kuni tuhat. Münchenis toodetud Paulaner ja Franziskaner ongi Eestis ühed levinumad nisuõlle margid, lisaks Austriast pärit Edelweiss ning Vene tehase litsentsi alusel Riias valmistatud Baltika. Muidugi on siinkandi poodides liikvel nähtud ka teisi nisuõlle sorte, muuhulgas isegi ukrainlaste Oboloni. Kvaliteedivahet täheldada pole seni õnnestunud, idapoolne toodang kipub võib-olla koguni parem tunduma.

Seda jooki tehakse, nagu õlut ikka, veest, linnastest ja humalatest. Sajaprotsendiliselt nisulinnastest valmistatakse õlut siiski harva, tavaliselt sisaldab nisuõlu 30?60 idandatud või koguni idandamata nisu, ülejäänu on odralinnaseid. Tänapäeval pruulitakse õlut peamiselt põhjakäärimismeetodil, selleks kasutatav pärmiseen tegutseb kõige edukamalt temperatuurivahemikus 4?10 °C ning vajub protsessi käigus käärimisnõu põhja. Sellise õlle plussiks on paremad säilivusomadused, miinuseks aga asjaolu, et kuni külmutusseadmete leiutamiseni sai niisugust õlut pruulida vaid jahedamal aastaajal. Nisuõlle valmistamiseks kasutatakse iidsemat, pinnakäärimismeetodit, milles osalev pärmiseen tahab temperatuuri 18?22 °C ning tõuseb töö käigus õlle pinnale. Kui tegemist pole just selitatud õllesordiga, jäetakse nisuõlu tavaliselt filtreerimata, mistõttu see paistab halvasti läbi ja on kergelt pärmimaitsega.

Nii maitselt kui välimuselt meenutab selitamata nisuõlu esimese hooga koduõlut, sellel on tugev vaht, hägune väljanägemine ja isegi sade pudeli põhjas. Lõhn meenutab paljude arvates üleküpsenud banaani, see on tugev ja vürtsikas. Maitse võib olla kirbe, magushapu või päris magus. Kellele koduõlle mekk rohkem istub, peaks puhtusehullude sakslaste toodangu asemel eelistama meie lähinaabrite oma, mis ei ole nii küpse maitsega. Süsihappegaas, mida nisuõlu ohtrasti sisaldab, annab lisaks tugevale vahule veel ühe kõrvalefekti. Kuigi nisuõlle kangus ei ületa tavaliselt 6 ja ka maitse on sellele vastav, võib see ettevalmistamata inimese jalad üsna äkki pehmeks muuta, samuti ei ole peavalu järgmisel hommikul sugugi ootamatu külaline. Sellegipoolest (või koguni selle tõttu) on nisuõlu jook, mida hea kerge seltskonnas jutu või prae kõrvale tarvitada. Söök peaks siis ka olema midagi teravamat, vastasel korral kipub see õlle kõrval maitsetuks jääma.

Seda jooki juuakse kõrgest klaasist, mille laienevasse ülaossa nisuõlle tugev vahukroon kenasti ära mahub. Originaalklaasid on haprad ning asjatundjad soovitavad tungivalt hoiduda nende kokkulöömisest, ükskõik kui ahvatlev selline tegevus hetkel ka ei tundu.

Nisuõllest satutakse kas kohe vaimustusse või siis kehitatakse õlgu ja jäädakse edasi odraõlle juurde. Palju on ka neid, kes näevad nisuõlles teretulnud vaheldust, mille juurde tasub aeg-ajalt ikka tagasi pöörduda. Kuid uudishimu rahuldamiseks tasuks nisuõllega tutvust teha küllap vist igal õllesõbral.