Eestit on haaranud ?pehme? juhtimisõpetus

Üks vaim käib ringi mööda Eestimaad ? see on juhtimisvaim. Kõige prestiižsemad konverentsid on juhtimisteemalised, teema täab nii Äipäa leheküui ülide õkavasid. Õitakse personali juhtimist, marketingi juhtimist, finantsjuhtimist, juhtimise juhtimist ja muidugi haldusjuhtimist.

Veelgi halvem on see, et nii avalik-õiguslike kui ka eraülikoolide akrediteerimisel on selgunud, et suur osa juhtimise õppeainetest on case study?de õpetamise sildi all taandunud mänguks. Tõsist vaimset pingutust ja õppuritelt ning õppejõududelt ränka tööd nõudvad õppeained ja erialad on ebapopulaarsed.

Ka Eesti hariduselu praktika ei soosi süvateadmiste levikut. Kehtib sama põhimõte, mis riigihangetegi puhul ? soovitakse küll väga häid teadmisi, kuid neid tuleb osta nii odavalt kui võimalik. Need kaks asja kokku ei sobi. Saab osta kas head või odavat ja koolijuhid valivad odavaima. Kui mõni õpetaja pingutab enesearendamises ja tõuseb kompetentsi näitava õpetaja-metoodiku kvalifikatsiooni tasemeni, mis aga tähendab ka olulisemalt suuremat palgakulu, asendab koolijuht õpetaja niipea kui võimalik mõne sellisega, kes on madalama kvalifikatsiooniga.

Tõsi, tihti toimub see nn noore õpetaja kampaania sildi all. Sama juhtub ka kõrgkoolis: kui õppejõud teeb tõsise investeeringu erialase materjali läbitöötamisse ning koostab korraliku õpiku, leiab õppeasutuse juhtkond, et nüüd võivad õpilased õpikut ise lugeda ja palkab praktikumide läbiviijaks assistendi, kes ei julge korralikku palka nõuda.

Ka õppekavad on viimase kümne aasta jooksul devalveerunud ? kõik läheb järjest ?pehmemaks?. Eesti tänased ?juhtimisteoreetikud? on sellise innuga süvenenud kõrgematesse vaimsetesse sfääridesse ning otsustamise psühholoogilistesse alustesse, et arvutuste-arvestustega seotud probleemid on kuulutatud mittevajalikuks. Eriti hästi ilmneb see ülikoolide suhtumises majandusarvestuse (pro raamatupidamise) erialasse, mis "hämmastavalt" on üliõpilaste hulgas erakordselt soositud.

Tänaseks on majandusarvestuse õppeained elimineeritud juhtide õppekavadest ning ka majandusarvestuse eriala spetsialistide õppekavas on erialaste õppeainete osakaal kokku kuivanud. Kui varem valitses tendents, et erialaseid õppeaineid asendati uute poliitökonoomia õppeainetega, mikro- ja makroökonoomikaga, siis viimase 3+2 reformiga asendati majandusarvestuse õppeained ?juhtimisainetega?, kusjuures siia kuuluvad presentatsioonitehnikad, eetika-esteetika, protokoll, etikett jms.

Selline suundumus on pälvinud tõsist kriitikat ka välismaiste akrediteerijate poolt. Nii näiteks sai paar aastat tagasi prestiižse eraüli õkava tingimisi akrediteeringu ainult tä tugevale majandusarvestuse erialale ?teise eriala, juhtimise, kohta mäiti irooniliselt, et täkomplekti saamiseks võ õkavasse lüa veel kudumise ja heegeldamise. TTÜmajandusteaduskonnas on majandusarvestuse eriala ülastel esimesel kahel aastal võlik õda vaid üa juhtimisõaineid, mistõ kogu bakalaureuse- ja magistriõkavas on majandusarvestuse alaste õainete osakaal kahanenud 18%-ni, samal ajal kui juhtimises ja marketingis moodustab erialaste õainete osakaal umbes 55%. Isegi koos finantsala õainetega ei tõ erialaste õainete osakaal majandusarvestuses ü%.

Jääb arusaamatuks, miks peavad majandusarvestuse spetsialistid esimesel kahel aastal omandama vaid juhtimise ja marketingi alaseid teadmisi, kusjuures erialaseid aineid pole võimalik õppida isegi vabatahtlikult. Õppekavaga tutvunud Raamatupidajate Kogu nentis ametlikus kirjas, et ei saa tunnistada tulevasi lõpetajaid majandusarvestuse spetsialistideks nende ebapiisavate teadmiste tõttu. Kuuldavasti kipub sama tendents valitsema ka Tartu Ülikoolis ja mitmes eraülikoolis. Ainsa kantsina majandusarvestuse spetsialistide jaoks püsib veel vaid TTÜ Kõrgem Kommertskool Tõnismäel.

Autor: Paul Tammert