Läbimõeldud kindlustamine või ratsa rikkaks

Kui inimesel on soov oma tulevikus saabuvas pensionieas säilitada harjumuspärane elustiil, on tal klassikalise pensionikindlustuse kõrval mitu võimalust.

Esiteks võib enne pensioniiga soetada selliseid materiaalseid väärtusi, mida saab hiljem maha müüa. Näiteks ostavad mõned inimesed kinnisvara, mõned vääriseesemeid, mõni kogub koju dollareid või eurosid. Raske on prognoosida soetatud vara tegelikku seisu ja hinda näiteks 17 aasta pärast. Tõenäoliselt nende inimeste harjumuspärane elustandard säilibki, kui ainult suudetakse hoiduda kiusatustest oma vara liigutamisel. Arvatavalt saavad sel moel oma tulevikku kindlustada vähesed.

Teine võimalus on püüda kasvatada olemasoleva raha hulka ? näiteks olla aktiivne aktsiaturul, soetada investeerimisfondide osakuid jpm. Siia kuulub ka II pensionisammas. Neil juhtudel kannab inimene ise kõik investeerimisriskid, st võib olla õnnelik fondide kõrge tootlikkuse puhul, aga ka negatiivsed tulemused tuleb alla neelata. Seega, kui läheb hästi, on tegemist pensioniea kindlustamisega, kui ei lähe hästi, siis tuleb loota teiste, eelkõige riigi ehk ühise katla võimaluste peale. Kogumispensioni osakute omanikke on juba üle 350 000 inimese ehk laias laastus pool töötavast elanikkonnast.

Kolmas ? koguda raha panga deposiitarvetele. See on turvaline viis tuleviku kindlustamiseks, eeldusel, et inimene teab, kuidas ja kui palju kogutud raha saab pensionieas jooksvalt kasutada, et arve ei saaks enneaegu tühjaks. Küllap on seda võimalust kaalunud kõik töölkäijad, reaalsed sissetulekud ja igapäevased kulutused piiravad märkimisväärselt seda soovi.

Neljas võimalus on toetuda peretraditsioonidele. Siin peetakse väärtuseks perre sündivaid lapsi. Suur pere koos vanade ja noortega ongi elustandardi mõõduks. Risk seisneb selles, et erinevatel ajajärkudel võib riigi sotsiaalpoliitika olla erinev ja see võib peredele kaasa tuua täiendava koormuse. Siis on kõigil asjaosalistel raske säilitada oma elustandardit. Rahva negatiivse iibe foonil võib teha üldistuse, et nii perekonnas kui kogu riigi tasandil on töötajail järjest raskem oma sotsiaalset vastutust kanda.

Viies võimalus pensionieelses eas on ise üldse mitte midagi teha, sest riik ju maksab erinevaid pensione ja korraldab ka ravikulude kandmise pensioniea saabudes. See raha tuleb sotsiaalmaksuga täidetavast ühiskatlast. Ka siin on turvalisus seotud poliitilise riskiga. Riik võib kasutada pensioniraha valimiseelseks pensionide tõstmiseks, konstrueerib kavalaid pensioniindekseid või teeb selle rahaga pensionireforme.

Kuuendaks, pensionikindlustus. Pensionikindlustuse ehk III pensionisamba idee on see, et vastavalt inimese võimalustele ja ootustele lepitakse kohe kokku, kui palju inimene suudab maksta ja kui palju ta saab igakuulist pensioni koos garanteeritud intressidega kuni elu lõpuni. Sõltumata sellest, kui pikaks eluiga kujuneb ja palju ta tegelikult makseid tegi. See tähendab, et erinevalt fondidest kannab investeerimisriski kindlustusselts. Selline pensionikindlustus on sobiv enamikule meist, kes me vaatamata optimistlikule tulevikku vaatavale eluhoiakuga teame, et tegelikult tänasel rahandusmaastikul on riske palju ja õige valik on riskide hajutamine.

Seega parem garanteeritud turvalisus kui lubatud kullakoormad. Igaühel on õigus ja vabadus teha valikuid oma tuleviku kujundamiseks lähtuvalt oma arusaamisest turvalisusest ning tegelikust olukorrast. Selleks on erinevad võimalused. Kui inimene teeb valiku enda ja oma pere turvalise tuleviku kindlustamiseks, siis see on tähtis meile kõigile, ühtlasi väheneb ühise katla koormus tulevikus.

Seega ei saa võrrelda erinevaid finantsvahendeid, jättes lõpuni selgitamata, millal, miks ja kus mingi vahendi kasutamine on asjakohane. Kui investeeringuriskide võtjaid pole praegu palju, ei tähenda see lollust, vaid pigem tarkust eristada oma soove ja võimalusi.