Arve maksavad väikesed

Mida lähemale 1. maile, seda põletavamaks muutub küsimus, kas Venemaa nõustub Euroopa Liiduga kokku lepitud koostöötingimusi automaatselt laiendama ka uutele liikmesriikidele või mitte. Eesti puhul tähendab see eelkõige kurikuulsate topelttollide jätkuvat päevakorras püsimist või siis ajalukku jäämist.

Paraku näib hetkel küll, et Euroopa Liidul puudub see jõud, et Venemaad oma tahtmise järele toimima panna. Õigupoolest andis Venemaa oma tõrksusest teada juba aastaid tagasi, kui alustas jutte sellest, et endiste vasallriikide ühinemisel ELiga kannab Venemaa arvestatavat majanduslikku kahju.

1990. aastate lõpul alahindasid Venemaa hoiatusi nii Eesti kui teiste Euroopa riikide diplomaadid-poliitikud. Venelaste jutt püüti tembeldada propagandaks ja kaitselahinguks, mida Moskva kasutab selleks, et päästa oma nägu ja ? iseenesest mõistetavalt ? raha välja pressida. Sealjuures unustati taaskord see, et Venemaa puhul on loogika vastupidine. Kui läänes konverteeritakse võim rahaks, siis Venemaal konverteeritakse raha alati võimuks.

Nüüdseks on selgunud, et venelaste ähvardused aastatest 1998-1999 polnud sugugi pelk õhu väristamine. Vastupidi. Praeguseks on Moskva oma nõudmisi konkretiseerinud ning muutnud need ka senisest märksa karmisõnalisemaks.

Apelleerides taas kantavatele kahjudele ja sellele, et Venemaal on seni kõikide liituvate riikidega toiminud eelkõige kahepoolsed suhted, nõuab Moskva läbirääkimisi ja kompensatsioone iga riigi puhul eraldi. Eesti puhul tähendab see topelttollide kõrvaldamist üksnes juhul, kui venelased saavad vastu midagi, mis nende arvates on tõepoolest väärt seda suurt järeleandmist. Oma eesmärkide saavutamiseks on Moskva taustale nihutanud ähvarduse vähendada või lõpetada paljude toiduainete import Euroopa Liidu maadest, põhjendades seda maailmaturu konjunktuuriga ehk teiste sõnadega viidates sellele, et USAst, Kanadast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt on tal samu kaupu võimalik osta märksa odavama hinnaga.

Euroopas on see ähvardus põhjustanud tõsist muret. Kahjuks käsitletakse Moskva nõudmisi ja ähvardusi Brüsselis endiselt vanade stampide kohaselt, arvates, et tegemist on lihtsalt raha väljapressimisega. Antud olukorras oleks euroametnikel siiski viimane aeg endale aru anda, et raha käsitletakse Moskvas kui eriboonust. Peamine, mida venelased käivitatud pimesikumängu abil välja pressida püüavad, on hoopis oma majandusliku ja poliitilise kohaloleku säilitamine. Ja seda eriti oma väikeste naabrite Balti riikide juures.

Ähvardustega kaubavahetus osaliselt vabakaubanduslikele anglosaksi riikidele ümber suunata on Euroopa Liit kahvlisse võetud. Edasi teeb Moskva järeleandmiste saavutamiseks seda, mida on teinud alati: seob majanduslikud nõudmised peagi poliitilistega ning sihib ultimaatumite teraviku eelkõige nõrkade ja kaitsetute pihta. Ehk teiste sõnadega, värbab Euroopa Komisjoni ja suured liikmesriigid, kes Venemaa vigurdamistest kõige rohkem kannatada saaksid, oma liitlasteks surve avaldamisel uutele liikmesriikidele.

Moskvas teatakse, et majanduse vallas on Brüsselil Moskva liitlaseks hakkamine raskendatud, kuna ühisregulatsioonide rakendamisel erandite tegemine oleks vastuvõetamatu liikmeskonnale tervikuna.

Teatud hetkel asendadaksegi majanduslikud nõudmised poliitilistega, mis riigist riiki varieeruvad ning millede puhul saab muuta maksjateks konkreetsed asjaosalised, mitte Euroopa Komisjoni või Euroopa Liidu tervikuna.

Siinkohal ei maksa lasta endale puru silma puistata viimase aja teravamasõnalistest seisukohtadest, mis Euroopas Venemaa aadressil kõlanud on. Kõik see on vaid diplomaatiline mäng. Lõpuks lepivad suured ikka omavahel kokku. Arve maksavad aga väikesed. Seda enam, et nad on nüüd ju ametlikult laua äärde kutsutud.

Suursaadik Mart Helme on Rahvaliidu liige ja põllumajandusminister Tiit Tammsaare nõunik. Antud artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti