Vesi Keila jõest ja kosest ei kao kuhugi

Viimaste aastate arengud on näidanud, et pea kõigi ettevõtmiste suhtes on tekkinud inimestel oma arvamus, mida julgelt välja öeldakse. Olgu seejuures arvamus õige või vale, õigustuseks tuuakse alati sõnavabaduse põhimõtted. Kahjuks satub nende arvamuste hulka niisugust, mida ei saa kuidagi liigitada heatahtliku ja konstruktiivse suhtumise hulka, desorienteerides ühiskondlikku arvamust. Meie arvates kuulub viimaste hulka Eesti Päevalehes 29. detsembril 2003 ilmunud tuntud kunstiteadlase Ants Heina artikkel "Hüdrojaam keeraks kordumatu Keila-Joa kose peaaegu lukku". Selle loo alapealkiri "Eesti Energia käivitab hüdrojaama, mis võtab vähemalt poole kose jõust" näitab, et autor ei ole kursis Keila-Joa hüdrojaama taastamise kavaga. Seejuures on äärmiselt kahetsusväärne, et autor on langenud mõnede "looduskaitsjate" demagoogiliste arutluste võrku.

Ei suuda kuidagi uskuda, et tsiteeritud artikli autor ei tea, et jõgedes on aasta jooksul maksimaalse ja minimaalse vooluhulga perioodid ja et ka aastad pole vennad. Kerkib küsimus, missugusest Keila jõe vooluhulgast tarbib Heina arvates taastatav hüdrojaam poole? Minimaalsest või maksimaalsest, suvisest või talvisest?

Veel enne, kui asuti koostama hüdrojaama projekti, käis kohal ametlik komisjon, et määrata nn atraktiivne vooluhulk - minimaalne vooluhulk Keila jões, millega on tagatud kose visuaalne pilt kogu järsu serva laiuses. Komisjoni määratud atraktiivne vooluhulk (langeb kokku ka Keila jõe sanitaarvooluhulgaga), on 0,62 m3/s. Hüdrojaama ennistamisel taastatakse ka pais ja derivatsioonikanal. Projekti kohaselt on igal juhul primaarne ja garanteeritud selle vooluhulga suunamine kosele hargneval suunal. Muidugi pole kindel, et igal suvel on Keila jões niisugune vooluhulk olemas, kuid see ei sõltu enam meie soovidest, vaid ilmastikust. Mõnel aastal on juga olnud täiesti kuiv.

Keskmise vooluhulga muutust aasta lõikes iseloomustab keskmine hüdrograaf, mis on välja arvutatud sellel jõel teostatud mõõtmiste põhjal ja mis näitab igas kuus jões voolavat keskmist vooluhulka. Keila jõe jaoks on see arvutatud Keilas asuva vaatlusposti pikaajalise andmeterea põhjal. Statistiliste arvutustega on määratud vooluhulga esinemise tõenäosus. Aastate keskmine vooluhulk on 9,41 m3/s, keskmine vooluhulk veerikkaimal kevadkuul aprillis 20 m3/s ja maksimaalne vooluhulk - esineb korra saja aasta jooksul - on 133 m3/s. Kui neid arve võrrelda vastavalt hüdroelektrijaama projektis ühe installeeritava turbiini tarbitava maksimaalse vooluhulgaga (5,3 m3/s), siis tundub Heina löödud hädakell äärmiselt kohatu. Hüdroturbiine juhivad arvutid, rakendatav automaatika tagab vooluhulga vähenemisel allapoole 1,5 m3/s turbiini seiskamise. Seega juhitakse veevaesel ajal üle kose enam kui 2,12 m3/s - rohkem kui atraktiivne vooluhulk seda nõuab, muidugi juhul, kui looduslik vooluhulk seda garanteerib.

Peale selle on valla volikogu otsuseid arvestades koostatud turbiini niisugune töögraafik, et laupäeviti ja pühapäeviti hüdroelektrijaam ei tööta (v.a suurvee ajal). Seega puhkepäevadel, mil on oodata enim kose ilu imetlejate kohalolekut, voolab kosest alla kõik, mis Keila jõest tulemas on.

Projekti kohaselt garanteerib Eesti Energia AS, et taastatava HEJ hoone väliskuju vastaks eelmise sajandi algaastail eksisteerinud vesiveski välisele ilmele. Korrastatakse kosk, pais, juurdevoolukanal ja jaama ümbrus. Raske on aru saada Heina mõttekäigust: kas on selle eesmärk säilitada seda korralagedust, mis valitseb kose ja hüdrojaama ümbruses, või ootab ta, et äärmiselt halvas seisus konstruktsioonid kukuvad kokku? Või on Heinal teada mõni rikas investor, kes tuleb kohale ja taastab Keila lossi koos kõige juurdekuuluvaga selle endises hiilguses austusest kultuuripärandi vastu?

Vaatamata sellele, et hüdrojaama taastamisel saadav alternatiivse elektrienergia hulk on äärmiselt tagasihoidlik, ca 2 mln kWh aastas, on Eesti Energia ettevõtmine Keila Joa hüdrojaama taastamiseks ja ümbruse korrastamiseks igati tänuväärne ning aitab kaasa selle looduskauni objekti tuntuse ja populaarsuse kasvule. Ning lõppkokkuvõtteks vesi Keila jõest ja kosest ei kao kuhugi.

Autor: Uno Liiv