Eesti konkurentsiõigus on sümboolne

Ometi on tähelepanu keskmesse tõusnud Eesti majanduse, elulaadi ja demokraatia seisukohalt olulisim küsimus ? konkurents. Sest sotsialism ei ole midagi muud kui konkurentsi asendamine monopoliga. On väidetud, et Eesti konkurentsiõigus on karmim kui kusagil mujal (vt vandeadvokaat Indrek Tederi kommentaari ?Karmid konkurentsireeglid teevad Eestile Euroopas kahju?, ÄP 16.04.). Selle väite aluseks on absurdne juhtum, kus konkurentsiseaduse rikkumine on saanud kriminaalkuriteoks. Selle asemel, et konkurentsi kaitsta, on seadusandja läinud ärimeeste ehmatamise ja närvide söömise teed.

Kui meil oleks adekvaatne kontroll turuvabaduse rikkumiste üle, siis oleks meil hoopis teine olukord nt energeetikas (Eesti Energia on tavaline nõukogude tüüpi monopolistlik ettevõte), kindlustuses (mis on taevani kinni reguleeritud) või kartellina funktsioneerival bensiiniturul. Need valdkonnad on täna turuseaduste alt väljas just sellepärast, et meie konkurentsiõigus on ülimalt sümboolne ega arvesta konkurentsi kui majandusfaktori määravat osa meie elus.

Isegi maksude kõrgem määr, tasakaalutu eelarve ja vilets raha jätavad kapitalismi hädapärast alles, aga konkurentsi hävitamine on vabaduse lõpp. Olen väitnud ja kordan veel, et konkurentsi kaitsvad ja tagavad ametkonnad peavad olema tugevamad ja võimsamad kui Eesti Pank, kriminaalpolitsei, kaitsepolitsei ja kaitsevägi kokku. On ime, et väike ametnike rühm, kes praegu konkurentsiga tegeleb, on entusiasmi ja missioonitundega niigi palju suutnud ära teha. Kui me jätkame nii tagasihoidlikult, siis võime saada monopolide paradiisiks.

ELi aastakümneid kestnud kohtuteema on näiteks see, kas üksik õlleköök on kohapealne monopol, kui samas on saada n-ö asenduskaubad ? lauavein ja long-drink. Raudtee ei pruugi olla monopol, kui maanteed täidavad sama funktsiooni. Tänu merele ei saa ühestki Tallinna ja Helsingi vahet lendavast firmast turukontrollijat. ELis on ootamas üllatusi kuhjaga. Turuvabaduses oleme olnud sotsialistlikumad kui nemad. Ülihea uudis on, et pärast probleemide kümneaastast küpsemist saab konkurentsiteema väärilist tähelepanu.