Eesti näeb ohtlikku sammu heaoluriigi suunas?

Euroopa Liidu maksu- ja sotsiaalpoliitika on paradokside kogum, mida iseloomustas hästi tulevikukonvendis tekkinud olukord, kus Eesti ja Rootsi olid ühel pool rindejoont ehk seisid vastu maksupoliitika edasisele harmoniseerimisele. Miks? Rootsi seetõttu, et pidas tõenäoliseks maksude alandamist ning nägi selles ohtu heaoluriigile. Eesti sellepärast, et pidas tõenäoliseks maksude tõusu ja nägi selles ohtlikku sammu heaoluriigi suunas. Paradoksi põhjus on vastuolud. Esiteks, praeguse maksupoliitika vastuolu inimeste-teenuste-kaupade-kapitali vaba liikumise põhialustega. Ehk kas on võimalik säilitada ELi lõimumisest tulenevad vabadused ka siis, kui konkurents maksu- ja sotsiaalpoliitikas on ebavõrdne?

Teiseks, sisemine ebaloogilisus ehk maksupoliitika erinevate valdkondade erinev kohtlemine: osa makse, nt tollid ja aktsiisid, on ühtlustatud, osale on kehtestatud alammäär (käibemaks), osa jäetud liikmesriikide pädevusse (otsesed maksud). Keegi ei protesteeri, et käibe- ja aktsiisimaksud on mõnel määral ühtlustatud, see andis Eestile võimaluse eksportida oma tooteid ühisturule. Ka ühise tollimaksu vastu ei protesteeri keegi. Veel enam: seoses Vene topelttollidega on Eesti olnud ühtse tollipoliitika suurimaid nõudlejaid ja kasusaajaid.

Meie poliitika käsitleb makse feodaalses võtmes: maksud on võrdsustatud koormisega ning tegevus käib nende vähendamise, eelistatavalt üldse loobumise suunas. Eesti neofeodaalse maksupoliitika arenenum vorm näeb makse kümnisena ehk jäädavalt kaduva, ent ilmselt millekski tarviliku andamina. Kummaski pole nüüdisaegset arusaama, et maksud on rahvale euroopaliku hariduse, tervishoiu, infrastruktuuri ja sotsiaalhoolekande tagamiseks.

Euroopas, eriti selle põhjapoolses osas, valitseb vastupidine arusaam: maksud on vahend avalike teenuste võimaldamiseks. Sõbralik maksupoliitika ses kontekstis tähendab maksutaset, mis võimaldab ühiskonnas säilitada sotsiaalset ja majanduslikku stabiilsust ning tagab majanduskasvu tänu töötajate haridustaseme ja kvalifikatsiooni tõusule. Avalik sektor teeb maksuraha eest seda, mida erasektor ei suuda või ei taha teha. Eesti parempoliitikud tahavad Eu-roopas läbi murda hoopis teistsuguse sõbraliku maksupoliitikaga, mis sisuliselt paneb rahva pingutama väheste ettevõtjate kasumi nimel.

On ebaloogiline, et üks pool ehk tarbimine on Euroopas maksustatud üsna sarnaselt, samas teist poolt ehk tootmist maksustatakse ebaühtlaselt. Nii karistatakse neid riike, kes panustavad rohkem kodanike heaolusse, ja soodustatakse riike, kes kodanike eest hoolitsevad palju vähem.

ELi vanad riigid kulutavad sotsiaalpoliitikale keskmiselt 28% oma SKPst, Eesti aga 14,7%. Nii parem- kui ka vasakpoolse populismi tõttu maksuküsimustes piirdub debatt maksude kogumise tehnikaga (proportsionaalne vs astmeline). Põhiküsimuse ehk maksude vajaliku määrani ei jõuta. Vastus tuleneb meie tahtest: missugust riiki ja sotsiaalsüsteemi Eesti rahvas vajab: kas olelusvõitluslikku, kus inimesed jagunevad kõikesaavateks võitjateks ja üle parda heidetavateks kaotajateks, või sellist, kus riik hoolitseb ka nõrgemate eest. See on siseriiklik otsus.

Maksu- ja sotsiaalpoliitikal on üleeuroopaline mõõde. Eestis on maksud ja palgad suhtelised madalad. Need meelitavad siia väikeseid kulutusi otsivaid firmasid. Paraku lähevad odavat tööjõudu ja madalaid makse otsivad firmad varsti Ukrainasse ja Hiinasse ? sealne palgatase on veel madalam. Samal ajal meelitavad teiste ELi riikide kõrgemad palgad ja oluliselt parem sotsiaalne infrastruktuur Eestist ära kvalifitseeritud tööjõu, eriti tervishoiu- ja kõrgharidussektoris.

Me ei meelita siia firmasid, keda tahame, vaid neid, mis aitavad meie majandust vaid lühiajaliselt. Samal ajal lähevad meie targad inimesed välismaale ning tekkiva tööjõupuuduse leevendamiseks avatakse tagauks Ukraina, Valgevene ja Moldova oskustööjõule. Ma ei saa aru, kuidas see kõik on Eesti rahva huvides?