Maksude tõstmine on väga rumal kava

Juhan Partsi valitsuse viimase aja tegevust vaadates tundub, nagu oleks seda haaranud kollektiivne kanapimedus. Eesti ees reaalselt seisvate probleemide lahendamise asemel pistetakse pea liiva alla ning üritatakse asendustegevuse leidmise kaudu jätta muljet valitsuse agarast tööst. Peamise osa sellisest asendustegevusest moodustavad kõikvõimalikud seadused-määrused, millega üritatakse ühiskonda juhtida põhimõttel: parim probleemi lahendamise viis on probleemi keelustamine.

Valitsuse suutmatuse väljapaistvaim näide on segadus riigieelarvega. Kuigi Res Publica lubas nii maksukoormuse alandamist kui ka valitsemiskulude kärpimist, on tegelikkuses tema valitsemise ajal mõlemad tõusnud. Reformierakonna ja Res Publica valitsus on viinud maksukoormuse ja valitsemiskulude osakaalu viimaste aegade kõrgeimale tasemele, maskeerides seda juttudega eelseisvast maksureformist.

Lõhkise küna ees seisab valitsus ka 2005. aasta eelarvet ette valmistades. Eelarve ähvardab vägisi taas tasakaalust välja vajuda. Ses olukorras seisab valitsuse ees kaks võimalust: vaadata kriitilise pilguga läbi kulutused ja neid kokku tõmmata või jätta kulud nii, nagu on, ja asuda otsima lisatulusid. Vastutustundlikud valitsused valivad esimese variandi, populistlikud teise. Just teist teed on kahjuks minemas Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu valitsus. Eelarveaukude lappimiseks kavatseb valitsus tõsta viina ja tubaka hinda ning maksustada ulatuslikumalt hasartmänge.

Tegu on mitmes mõttes väga rumala kavaga. Esiteks on põhimõtteliselt vale käigult makse tõsta. Eelarveprobleemide lahendamiseks kiirustades ette võetud maksude tõstmine on viletsalt läbi mõeldud ega anna seetõttu loodetud tulemust.

Teiseks ei too maksude tõstmine riigieelarvesse kavandatud summasid. Selline kiirustav maksureform paneb vohama salaviina- ja -suitsuäri, mille tõttu loodetud summad saamata jäävad. Nii on see Eestis olnud, nii läheb ka seekord. Ilmselt loodab valitsus riigikassat täita januste põhjanaabrite suurema panuse kaudu, kuid esmalt peaks valitsejad oma inimestele mõtlema.

Kolmandaks ei aita viina ja tubaka hinna tõstmine kuidagi kaasa võitlusele alkoholismi või suitsetamise vastu. Võrreldes muu Euroopaga on kange alkohol juba praegu Eesti inimesele kallis. Mitu korda peab valitsus sama reha peale astuma? Gorbi alkoholivastase võitluse või Ameerika kuiva seaduse laastav mõju peaks veel silme ees olema. Sedalaadi aktsioonid ei vähendanud alkoholi kuritarvitamist, vaid ajasid inimesi rohkem jooma.

Neljandaks ja kõige ohtlikumaks tulemuseks valitsuse kava elluviimisel võib lugeda salaalkoholi osakaalu kasvu. Lisaks terviseriski suurendamisele aitab see kaasa organiseeritud kuritegevuse kasvule nii nagu omal ajal USAs või Venemaal.

Tahaks loota, et valitsus sellest aru saab ning eelarveaukude täitmise rahva selga veeretamise asemel ise selle tasakaalus hoidmisega hakkama saab. Sedalaadi keeldude-käskude poliitika Eestis ennustab paraku ka samalaadsete hoiakutega kaasaminemist Euroopa tasemel, mis tähendab Eestile kõrgemaid makse ja rohkem regulatsioone. Europarlamendi valimiskampaanias lubavad nii Reformierakond kui ka Res Publica vastupidist, kuid seda tegid nad ka Eestis. Nii on kampaanias maksude vähendamise eest võitleva Reformierakonna fraktsioon europarlamendis liberaaldemokraadid toetanud maksude tõstmist, mis kristlike demokraatide ja konservatiivide eestvõtmisel siiski läbi kukutati.

Loosungitesse uskumise aeg on möödas, tuleb vaadata, mida üks või teine poliitiline jõud tegelikkuses on korda saatnud või tegemata jätnud.