Ärimehed investeerivad põllumajandusse kiiret kasu lootmata

Nii kahtlasena tundus eduka ärimehe plaan päästa esivanemate maatükk võssa kasvamast.

Just mure võsastuva maa pärast oli see, mis Krafti 2000. aastal talupidamisse tõukas. ?Ühiskonnas on viimasel ajal hakanud levima meeleolud, et milleks seda põllumajandust aidata. Aga ma ei usu, et inimestele meeldiksid mahajäetud põllud,? ütleb Kraft ja lisab, et mahajäetud maa ja võsa on kõige häbiväärsem pilt ka neile, kelle meelest põllumajandust üldse vaja pole.

Kui Kraft talupidamisega alustas, ootas teda Mustvee lähedal Kasepääl vaid üksainus maja, mis vajas remonti, ning just seesama mahajäetud maa. Praeguseks on maja ilusti korda tehtud ning kõrvale ehitatud laudad. Laudas kasvab umbes 130 noorlooma ning veidi eemal põllu peal 15 lihaveist. Majas elab aga noor pere, kes talu üleval peab. Einar Enumäe, tema naine Maarika ja peretütar Egle. Einar on ühtlasi nii põllumees kui ka Peipsiääre talu OÜ tegevdirektor ning Maarika tegeleb näiteks raamatupidamisega.

?Just nemad ongi need, kes tegelikult seda asja siin ajavad. Mina ei mängi üldse mingit tähtsat rolli,? räägib Kraft. Just korralike, tööd teha tahtvate inimeste leidmine maal on tema sõnul üks suuremaid probleeme. ?Jumal tänatud, et ma Einari ja Maarika nõusse sain siia tulema. Nad on ikka fantastilised inimesed.?

Abilist on Einar otsinud juba mitu kuud, kuid korralikku inimest lihtsalt ei ole kuskilt võtta. ?Mõned tulevad, on paar päeva ja siis kaovad lihtsalt nädalaks ajaks minema, tööd ei viitsita teha,? lausub Einar.

Seda, et talu sinna paigutatud raha peagi tagasi tooma hakkaks, Kraft ei usu. ?Nendel, kellel on juba ennem midagi olemas, on võimalik talu pidamisega raha teenida küll. Mina aga alustasin ju täiesti tühja koha pealt,? ütleb Kraft. Lisaks teeb muret madal kokkuostuhind. ?Möödunud aastal olid tapamajad loomi täis ja liha hind löödi alla, eluslooma kilo eest sai ainult seitse-kaheksa krooni. Et ots otsaga kokku tuleks, peaks see hind olema 14 krooni.?

Lisaks teeb tuska see, et mõni kokkuostja tüssab loomade kaalumisega. ?Valka me oma loomi enam viia ei taha. Eelmisel aastal kaalusid nemad seal hoopis väiksema tulemuse välja, kui me ise olime saanud,? räägib Einar. Maarika lisab, et teistesse tapamajadesse viies on kaalud alati enam-vähem kattunud. ?Valgas meid ise kaalumise juurde ei lastud, kuigi olime varem kokku leppinud, et saame pealt vaadata. Ja kui järgmine päev lubati lihakehade korduskaalumist, siis lõpuks ikkagi ilmnes, et loomad on juba vorstiks läinud.?

Ning veel üks probleem on riigipoolne regulatsioon, õigemini selle puudumine. Enne 1. septembrit võib oma loomi müüa ainult juhul, kui nende asemele võtta uued vasikad. Muidu toetusraha ei saa. ?Uusi vasikaid aga vastu talve võtta ei taha, sest talvel on nende toitmine palju kallim,? räägib talu perenaine Maarika. Kui aga 1. september kukub, jooksevad kõik talupidajad oma veiseid müüma ning siis langevad järsult ka hinnad.

Kõikidest talumehe muredest hoolimata säilitab Kraft optimismi. ?Euroopa Liidus on lihahinnad märksa kõrgemad kui meil siin ning küll see turg ka avaneb. Kui me saaksime sama hinda, mis näiteks Hispaanias, siis oleksime täiesti vee peal,? ütleb Kraft lootusrikkalt.

Lisaks veisekasvatusele on Kraftil mõttes ka maja juurde natuke silmailu rajada. ?Plaan on teha jõgede vahele ilus park erinevatest puudest ning ehitada kõrge torn, millelt Peipsit näeks,? lausub ta.

Kuigi Kraft käib oma valdusi kohapeal vaatamas vaid kord või paar kuus, siis seekord lubab ta Einarile õhtuks appi jääda. ?Noh, Einar, anna mulle ülesanded kätte ja ma hakkan tööle,? ütleb Kraft.

?Hea küll, alusta pilvede hajutamisega, sest vihma enam küll ei taha,? vastab Einar.

Kui tekstiilitööstur Jüri Kraft tegeleb lihaloomade kasvatamisega, siis endine Sylvesteri suuromanik Mati Polli on oma raha investeerinud piimakarja. Nimelt on Pollil osalus Valgamaa ettevõttes Laatre Piim. ?Põllumajandusse investeerimine tundub äärmiselt mittepragmaatilise tegevusena ja Äripäevale sobivat piisavalt pragmaatilist põhjust ma välja mõelda ei oskagi,? vastab Polli küsimusele, miks ta otsustas põllumajandusse raha paigutada.

Viivu mõelnud, jätkab Polli: ?Mulle väga meeldib, kui Eestimaa maad ja metsad on korda tehtud. Ja eks me lapsepõlves oleme kõik kaalikapeenart rohinud, kartuleid pannud ja kui ema lüpsmas oli, siis vitsaga lehma ümbert parme ära ajanud.?

Raha teenimine pole põllumajandusse investeerimisel olnud Polli sõnul talle kunagi peanägemuseks. ?Võib-olla on minu aja jooksul saadud ärikogemustest kasu maal elavatele inimestele. Õige lähenemise korral on võimalik ka neile tööd anda ning korralikult maksta,? räägib Polli. Peamine eesmärk on Pollil Eesti põllumajanduslikku potentsiaali ära kasutada ning muuta põllumajandus jätkusuutlikuks.

See on ka põhjus, miks ta valis just piimakarja. ?Eesti tingimustes on ainuke võimalus Euroopaga kaasa rääkida ainult piimakarja kasvatades, muude alade jaoks kipub olema liiga palju vett ja päike liiga madalalt käima.?

Sarnastel põhjustel nagu Jüri Kraft ja Mati Polli alustas oma talu pidamisega Pärnumaal Tori kandis ka edukas investeerija Jaan Kabin. ?Ma olen väiksena seal seitse aastat kasvanud ning kuna ma olen ühest suguvõsast jäänud ainsana järele, siis ähvardas järjepidevus katkeda,? räägib Kabin.

?Alguses oli maad 150 hektarit ja idee oli selles, et mitte lasta maal võssa kasvada ning hoida alles põllumajandus kui selline.?

Tänaseks on OÜ Kabin ja Pojad kokku ostnud maad 900 hektarit, millest põllumaad on 500. Kabini sõnul on plaan tõsta põllumaa osatähtsus 800 hektari peale, siis oleks uutel masinatel optimumkooslus.

Kabin ütleb, et tema käes on ainult talupidamise finantsid, kõige sisulisega tegeleb tema poeg. ?Poiss käis Belgias ja ?otimaal asja uurimas, et kuidas seal maad haritakse. Tingimuste poolest pole ?otimaa kliima küll parem kui meil siin Eestis,? ütleb Kabin.

?Mina olen sinna aja jooksul kokku investeerinud umbes 10 miljonit krooni. Ostetud on nii maid kui ka tänapäevast tehnikat,? räägib Kabin.

Just modernne põllumajandustehnika on see, millest rääkides Kabinil silmad särama löövad. ?Igal relval on mitu arvutit peal ning see, mille tegemiseks vanasti pidi põllud üksteist korda üle käima, tehakse tänapäeval ära kahe-kolme korraga. Selleks, mille Kabini masin teeb ära üksi, oli vanadel kolhoosidel umbes kuus-seitse masinat.

Viimased kaks aastat on põllupidamine Kabini sõnul kasumit toonud ning see aasta loodab ta saada kuni kolme miljoni krooni suurust käivet ja 2007. aastaks tõsta käibe kuue miljonini. ?Ent kui praegu kiiresti kuivemaks ei lähe, siis hakkab asi vägisi ikalduse poole kiskuma,? loodab Kabin vihmahoogude peatumist.

Eesti Talupidajate Keskliidu juhatuse esimehe Ilmar Haagi sõnul valitseb teadmatus, kui palju põllumaid on müüdud välismaalastele.

?Ametlikke andmeid maaomandi kohta saada on väga raske, aga kui rääkida tunnetuslikult, siis meie hinnangul on välismaalastest maaomanike arv Eestis murettekitavalt suur,? ütles Haak.

?Näiteks Lacto oli kuue või seitsme suure osaühingu omanik ja seoses praeguse pankrotilooga kipub ta minema idanaabrite kontrolli alla,? rääkis Haak ja lisas, et ühes sellega läheks venelaste kätte ka pindalalt väga suured ja Eesti ühed kvaliteetsemad maatükid.

Haak rääkis, et kõige suurem oht seisneb selles, et eestlane muutub oma maal peremehe staatusest sulaseks. ?Kui maa ja piimakari on soomlaste oma, samuti on nende oma piima töötlemine, siis ei ole eestlastel oma maal enam mingit sõnaõigust,? lausus Haak.

?Igal juhul on parem, et maaomanik oleks eestlane. See on garantii, et riik on tugev,? ütles Haak. ?Kui ühtäkki selgub, et kolmandik Eestimaast on välismaalaste omanduses, siis oleme tagasi nagu vanas mõisa-ajas.?

?Seetõttu on väga teretulnud, kui muus valdkonnas tegutsevad rahakad inimesed otsustavad talusid rajada,? ütles Haak ning lisas, et vaevalt näiteks Jüri Kraft otsustaks oma talu välismaalastele maha müüa.

?Taluliidu poole pealt oleme alati seda meelt, et riik peab tegema kõik mis võimalik, et talud püsima jääksid ja areneksid,? ütles Haak.