Euroopa vaatab maailma. Kas ka Eesti?

Euroopa Liidu viimase laienemisringi järel on seal senisest teravamalt päevakorda tõusnud Venemaa temaatika. Teatud määral on see kindlasti ka Eesti esindajate töö tulemus. Just Venemaaga seotu on tõuganud tagant arutlusi ka selle üle, kas Euroopa Liit peaks või kas liit praegusel kujul üldse on võimeline välja töötama ning ellu viima ühist välispoliitikat. Ent Vene küsimus pole ainus, mille puhul Euroopa Komisjonis ja vanades liikmesriikides arutletakse ühispoliitika vajaduse üle.

Viimati tõi teema oma artiklis International Herald Tribune?ile esile Euroopa Liidu eesistujamaa Hollandi välisminister Bernard Bot.

Bot tõdeb, et kuigi Euroopa Liit oma 455 miljoni elaniku ja 10 triljoni euro suuruse koguproduktiga on vaieldamatult üks maailma suurtegijaist, liiguvad paljud tulevikku vormivad protsessid liidule hoiatavas suunas. Eriti peaks Euroopa silma peal hoidma Aasial.

Praegu annab Aasia 23 protsenti maailma majanduse kogutoodangust, peagi on see protsent ilmselt palju suurem, sest vanadest tegijatest, Jaapanist ja Kagu-Aasia tiigritest, on võimsal sammul mööda rühkimas hiiglased Hiina ja India.

Hiina majandus ületabki dollari mahus mõõdetuna juba 2007. aastal Saksa ja Briti majanduse. India jõuab sama metoodika kohaselt 2020. aastal mööda Prantsusmaast ning kolm aastat hiljem Saksamaast.

Kui veel arvesse võtta, kui vähe kulutavad nimetatud ? valdavalt noore rahvastikuga ? riigid sotsiaalhoolekandele ja keskkonnale, tähendab see, et nad säilitavad vägagi arvestatavaid sotsiaal- ja keskkonnakulusid kandvate Euroopa riikide ees aastateks tõsised konkurentsieelised. Mis sellest, et lõpuks tuleb järgnevatel põlvkondadel selle eest kibedat valuraha maksta.

Ent Aasia pole Euroopale tähtis üksnes konkurendi ja turuna, vaid peaks Euroopa Liidule kujunema ka arvestatavaks diplomaatiliseks partneriks, seda eriti ÜRO reformimisel, leiab Bot. Soovib ju Euroopa Liit saada endale alalise esindaja kohta ÜRO julgeolekunõukogus. Sama soovi on väljendanud ka Jaapan ja India.

Euroopa ei peaks siinkohal Aasia hiiglastele vaatama kui konkurentidele, vaid kui partneritele, seda enam, et rahvastiku suurust arvestades on Euroopast kaks korda rahvarikkamal Indial kindlasti moraalne õigus oma sõna kaalu tõsta.

Partnerlus ÜRO reformimisel on seda loomulikum, et ka muidu on Euroopa Liidu ja Aasia võimukeskuste käsitlused külma sõja järgse maailma ülesehitusest sarnased. Nagu Euroopas, nii ei soovita ka Aasis näha maailma ühe jõukeskuse (loe: USA) poolt kujundatavana, vaid eeldatakse, et maailm peab olema multipolaarne.

Euroopa Liit ei saa suhetes Aasiaga siiski mööda vaadata ka ebameeldivatest asjadest. Just Aasiast pärineb lõviosa Euroopasse tulevatest narkootikumidest. Aasia on illegaalse immigratsiooni oluliseks keskuseks. Paljudes Aasia riikides on kontrolli alt väljunud või väljumas aids/HIV ning problemaatiline on enamikus riikides olukord inimõiguste vallas.

Kõigi nende nähtuste puhul on selgelt tegemist piire ületavate probleemidega, mis eeldaksid Euroopa Liidu riikidelt koordineeritud lähenemist.

Ühist välispoliitilist hoiakut nõuaks ka suhtumine niisugustesse endast tänaseks juba selgelt globaalset ohtu kujutavatesse nähtustesse nagu Põhja-Korea tuumakriis, Ka?miiri kriis ning India ja Pakistani muutumine tuumariikideks.

Boti artikkel ning selles loetletud probleemid ja väljakutsed Euroopa Liidule on muidugi vaid ühe poliitiku kerge käega tehtud visand. Ometi osutab see millelegi väga olulisele, mida peaks tõsiselt arvesse võtma ka meie välispoliitika. Nimelt, et meie osalus Euroopa Liidus on midagi hoopis enamat kui vaid struktuurifondidest raha lüpsmine ning vanade Euroopa riikide Venemaa kallale ässitamine.

Näitab ju seesama visand veenvalt, kui laial rindel suhtleb maailma teiste võimukeskustega Euroopa Liit kui niisugune ning kui jõuline on sealne suure osa vanade liikmesriikide aetav ühise välispoliitikani jõudmise liin.

Ärme unustame, et laienemisjärgne Euroopa Liit otsib energiliselt uut identiteeti, uusi sisemisi tasakaale ja ka uuenenud toimimismehhanisme. Kui seejuures keskendume vaid meile nõukogude ajast tuntud lüpsitööle ja Moskva sõimamisele, laseme paratamatult silmist suure pildi, mille serva peale meiegi ennast visalt sättima peame. Sealt välja jäänuna lohiseme ju igavesti ja abitult teiste kavandatud ja elluviidud initsiatiivide sabas.