Tegevuspõhine kuluarvestus haldab kasvavaid üldkulusid

Üldkulude osakaal kogukuludest võib paljudes ettevõtetes olla juba 30?50%. On ilmselge, et nii suure osa kulude ebatäpne jaotus ja arvestus toodete ja teenuste omahinnas annab juhtidele väära informatsiooni. Niisuguse väära info põhjal langetatud juhtimisotsused vähendavad ettevõtte väärtust ja kasumlikkust ning kõige halvemal juhul tüürivad ettevõtet pankroti poole.

Ilmselt peavad pea kõikide ettevõtete tippjuhid kulude kontrolli oluliseks. 20% brutokasumi määra juures tuleb krooni teenimiseks müüa viis korda rohkem võrreldes ühe krooni kokkuhoidmisega. Kulud kujunevad ettevõtte väärtusahela erinevates osades erinevalt. Üks osa kuludest sõltub toodetud või müüdud toodete arvust, teine osa mitte.

Selleks et suunata ettevõtte kulusid soovitud suunas (hoida kokku), tuleb kõiki neid momente üksikasjalikult arvesse võtta. See on võimalik vaid detailse ettevõttesisese arvestuse kaudu, mis peab andma juhtidele selge ülevaate konkreetsete tootegruppide, tegevusvaldkondade, allüksuste, juhtide ja nendega seonduvate tegevuste ja protsesside mõjust ettevõtte finantstulemustele, mis kajastuvad raamatupidamisaruannetes.

Firmasisese arvestussüsteemi peamiseks ülesandeks on varustada juhte õigel ajal ja õiges kohas otsuste langetamiseks vajaliku informatsiooniga.

Ettevõtluse peamiseks eesmärgiks on tänapäeval ettevõtte väärtuse suurendamine. Kuluarvestussüsteemide õige rakendamine kasvatab ettevõtte väärtust.

Vajadus tegevuspõhise kuluarvestuse, samuti tuntud kui ABC-kuluarvestus, järele muutub aina vajalikumaks keskkonnas, kus tooted muutavad järjest paindlikumaks, tootearendus kiireneb ja standardseid tooteid jääb järjest vähemaks. Samuti ähmastuvad toodete omavahelised piirid.

Näiteks võib tuua Eesti mitmete logistikaettevõtete pakutavad rahvusvahelise transpordi, ladustamise ja siseriikliku jaotuse terviklikud klientidele müüdavad paketid, mis on toodeteks tarbijate seisukohalt.

Ettevõtte poolelt on aga tegu erinevate tehniliste toodete kombinatsiooniga, millest kujunevad välja klientidele pakutavad lõpptooted. Vastus küsimusele, kuidas jagada ettevõtte üldkulusid otseselt toodetele ja teenustele, on päris keeruline.

Otseselt kaupade ja teenustega seostamata üldkulude jagamist lõpptoodetele ja -teenustele võibki teostada tegevuspõhise kuluarvestuse kohaselt.

Oluline on rõhutada, et ABC-kuluarvestus ei asenda, vaid täiendab traditsioonilisi kuluarvestusmetoodikaid. Ettevõtte edukas juhtimine ei tohiks olla võimalik tuginedes ainult ühele kuluarvestuskontseptsioonile.

Erinevad kuluarvestuse metoodikad (täiskulude arvestus, standardkulude arvestus, kaotuskulude arvestus jne) vahendavad ettevõtte juhtidele erilaadilist informatsiooni ning seetõttu on otstarbekas ja oluline nende paralleelne ja kombineeritud kasutamine.

ABC-kuluarvestuse puhul toimub tegevuspõhiste üldkulude jaotus ? nii palju kui see on võimalik ? kulukohas kuluobjektidele (kulukandjatele) tehtud tegevuse juurdehindluse (kroonides) abil.

Üldkulude jälgimine ning jaotamine toimub kõigepealt ressurssidelt tegevustele ja siis tegevustelt toodetele või klientidele. Tegevuste nimistu loomisel on otstarbekas kasutada rusikareeglit, mille kohaselt ignoreeritakse selliseid tegevusi, mis hõlmavad vähem kui 5% ajast või tootmisvõimsusest. Kulude jaotamist niisuguse metoodika rakendamisel ei ole võimalik teha kirurgilise täpsusega. Kuid siiski peaks olema võrreldamatult parem teha 5?10protsendiline viga üldkulude spetsifitseerimisel ABC-kuluarvestuse metoodikat jälgides, kui eksida kümneid protsente, mis keeruliste tootepakettide puhul on tavapäraseid kuluarvestusmetoodikaid rakendades vahetevahel kahjuks võimalik.

ABC-kuluarvestuse kasulikkus on tugevas seoses ettevõtte pakutava toote- ja teenuspaketi keerukusega, st mida rohkem erinevaid tooteid ettevõte pakub ja erinevaid kliendirühmi teenindab, seda enam peaks ta kasutama tegevuspõhist kuluarvestust.

Näiteks on Eesti logistika- ja ekspedeerimisettevõte teinud oma teenuste omahinna analüüsi tuginedes traditsioonilistele kuluarvestussüsteemidele, eeskätt kogukulude arvestusele enam kui viis aastat.

Arvestuse tulemusena arvati teadvat, et ettevõtte viie peamise teenuse kasumlikkus on vahemikus +35% kuni ?5%.

Tegevuspõhise kuluarvestuse rakendamine muutis informatsiooni toodete omahinna ja seeläbi kasumlikkuse kohta üsna märkimisväärselt. Ettevõtte üldkulude täpsema jaotamise tõttu toodete omahinda selgus, et nõrgima teenuse kahjumlikkus on koguni ?15%.

Kahjumlikkust suurendas tõsiasi, et ettevõte kulutab ebaproportsionaalselt palju ressursse (üldkulusid) nimetatud teenuse müügiks ja arendustööks, aga turumahu ja konkurentsitingimuste tõttu ei ole teenuse müük ja hinna tõstmine läinud soovitud tempos.

Erinevate toodete koguarvu vähendamisel võib olla otstarbekas kasutada ka Pareto 80-20 printsiipi. Seda eeldusel, et niisuguse vähendamise käigus loobutakse vähemkasumlikest toodetest. ABC-kuluarvestuse metoodika rakendamisel on ettevõtted võimelised identifitseerima niisugused tooted ja teenused, mille reaalne kasumlikkus jääb alla ettevõtte nõutavale, kusjuures paradoksaalsel kombel võidi varem neid samu tooteid ja teenuseid pidada ettevõtte jaoks väga kasumlikeks.

Siiski eeldab ettevõtte juhtimine ettevõtte väärtuse maksimeerimise ideoloogiast lähtudes, et ettevõtte tegevuste ja protsesside hindamine ei jääks ainult kulukeskseks. Tõelähedasele kuluarvestusele peaks järgnema tegevuste ja nendega seotud kulude hindamine ja optimeerimine ning õigete investeerimisotsuste tegemine vabade rahavoogude maksimeerimise seisukohast.