Kõikenäinud rändur huvitub juhuslikust sihtkohast

Suur võib olla kohaliku külaelaniku imestus, kui tema talu tagant võsast astub välja punt matkaselle ja suundub niidetud rohumaa keskele, et seal asukohta mõõta ning end ja ümbritsevaid rohututte pildistada. Veel suurem imestus tabab kohalikku, kui ta küsib, mida rändurid väljalt otsivad. Sest vastuseks saab ta midagi sellist nagu ?otsime juhupunkti?. Tegemist on globaalse positsioneerimise teenuse GPSi abil toimuva uue mängu mängijatega, keda oktoobrist kohtab ka Eestis. Nende eesmärk on külastada arvuti juhuslikult valitud punkte, reisist raporteeritakse hiljem artikliga internetis.

Kui turismirajad enam pinget ei paku, võib külastada täiesti juhuslikku punkti ? kuidas sinna saab, mis seal ees ootab ja mis elu selle punkti ümber käib? Selline n-ö post-turism pakub just kohalejõudmise võlu. Juhuslikku punkti saab valida kas näpuga kaardile osutades või GPSi juhuslikke koordinaate toksides. Sellega seoses on juba ka oma mängud, Geodashing ja Geogolf, mille esimene ametlik rada on olemas ka Eestis.

Mänguna sai juhupunktide jahtimine Eestis alguse mullu 9. oktoobril, kui kolmeliikmeline seltskond koos siinkirjutajaga külastas Geodashingu 40. mängu punkti Võru?Obinitsa maantee lähedal. Jõudnud kohta, kus GPS näitas soovitud koordinaate, saigi kirja ajaloo esimese juhupunkti külastus Eestis ning see tuli registreerida mängu rahvusvahelisel lehel GPSgames.org.

Geodashing on pealtnäha veider mäng, kus arvuti abiga valitakse iga kuu alguses külastamiseks hulk juhuslikke punkte üle maakera. Punktid avaldatakse lehel GPSgames. org ja kuu esimesest kuupäevast sööstavad mängijad juhupunkte külastama. Külastus läheb arvesse siis, kui koordinaatidele on jõutud lähemale kui sada meetrit. Vajadusel saab koordinaate määrata ka täpsetel matkakaartidel.

Külastatud juhupunktist tuleb raporteerida. See sisaldab võimalikult täpset kirjeldust kohalejõudmisest (mängu moto ongi ?Mängu mõnu on kohalejõudmises?) ja soovitavalt ka pilte juhupunktist (inglise keeles dashpoint). Esimene külastaja saab kolm, teine kaks ja kolmas ühe punkti. Kui samal päeval külastab punkti mitu mängijat ja viimasena külastanu sisestab oma logi enne esimest, siis saavad mõlemad niipalju punkte, nagu oleks külastanud punkti ühel ajal. Mängu võib mängida ka kuni viieliikmeliste meeskondadega, siis on punktiarvestus keerulisem.

Eesti omapäraks on kindlasti see, et soine pinnas soosib punktide sattumist asustamata soistele aladele. See aga pole takistuseks ? olen minagi rühkinud keset pimedust Lääne-Eesti soodes kilomeetreid, et jõuda rabamättal asuva juhupunktini. Turvalisuse huvides tasub siiski soosse minna mitme GPSi, mitme lambi ja mitme tavalise magnetkompassiga.

Lisaks põnevatele kohtadele, kus enamasti pole inimjalg aastakümneid astunud, leiab juhupunkte külastades ka kohti, kus asub näiteks unustatud metsatalu ja mille peremees polegi püssiga vastas, vaid kipub suhtlema. Muud moodi kui juhuslikult tema juurde ju külla ei satuta.

Geogolf on veidi lokaalsem ? arvuti valib suvalise nn golfiraja, mille ?augud? on juhuslikud punktid kaardil. Seikluse käigus läbitakse kõik 16 rajapunkti. Mida lähemal punktile, seda vähemate ?löökidega? loetakse auk tabatuks. Raja pikkuse ja stardikoha saab ise valida, näiteks koduukse juurest nii kaugele, kui jaks lubab. Kunagi ei tea, mis on järgmises ?augus?, ja kui õigetele koordinaatidele ei saa, tuleb külastus registreerida sooservas või vihase koeraga aia juures. Nii juhuslikku kohta sattudes saate ülevaate maa tegelikust olukorrast.