Kehv palk tuleb viletsast haridusest

Eesti igapäevaelu läbivateks teemadeks möödunud aastal võib pidada virinat kehvade palkade üle ning tulenevalt Euroopa Liidu tööturu avanemisest eestlaste ?massilist? tööle asumist välisriikidesse.

Kuigi tööpuudus näitab aeglast vähenemise tendentsi, ei ole see siiski piisav, et saavutada aastaks 2010 Lissaboni strateegias sihiks seatud 70protsendiline tööhõive tase. Tõstatub küsimus: on siis olukord tõesti nii hull ning kes on selle tekkes süüdi?

Esiteks olen veendunud, et osade Eesti töötajate tööle asumine vanadesse Euroopa riikidesse ei kujuta Eesti majanduse jaoks probleemi. Seda on kinnitanud ka sotsiaalministeerium, kelle andmete kohaselt pole välis­riikidesse tööle asujate arv küündinud ka muidu tagasihoidlike prognoosideni.

Seega pole meie palkade ta­se­mele ette heita midagi. Need, kes tajuvad, et neile tööturul liiga tehakse, peaksid tööandja süüdistamise asemel pigem endale peeglis otsa vaatama.

Kahjuks on meie andekad ja õpihimulisemad noored endiselt valmis töötama pigem vähemmakstud nn pehmetel erialadel kui tootmises, kus väljaõppinud insener saab oluliselt rohkem palka kui mõni riigiametnik. Milles on põhjus? Kas selles, et üldsust on vähe informeeritud tööturul makstavatest palkadest, või selles, et niigi laiutav üldharidussüsteem ei suuda ette valmistada praktilistele erialadele orienteeruvaid noori inimesi? Põhjusi on kindlasti rohkem kui üks.

Eestil on võimalik valida kahekiiruselise majandusarengu vahel. Aeglasema mudeli kohaselt jääb suur osa töötajate välja- ja ümberõppest endiselt tööandjate kanda. Nemad peavad piiratud ressursside tingimustes lisaks investeeringutele tööjõusse arendama ka tehnoloogiat ja tegelema tootearendusega. Teise, oluliselt kiirema mu­deli kohaselt võiks riik ettevõtjaile appi tulla ja üldise hüvangu nimel tööjõu kvalifikatsiooni kiiremale tõstmisele õla alla panna.

Paraku näen siin rohkesti tegematajätmist. Vaatamata aastaid kestnud kutse- ja tehnikahariduse jaluleupitamise katsetest õpib vaid ligi kümnendik meie tudengitest tehnoloogiate rakendamisega seotud erialadel.

Haridusminister on lasknud valmis kirjutada ridamisi arengukavasid, kuid neid oleme ju ennegi näinud. Kutsehariduse arengukavast 2001?2004 suudeti täita vaid viis protsenti. Selline on lihtsalt poliitilise elu seaduspärasus ning arengukavade kirjutamise asemel tuleks asuda tegelema hariduselu reaalse nüüdisajastamisega.

Kahjuks jätkub tänastel poliitikutel selleks veel vähe jaksu. Tänavuses riigieelarves on kutsehariduse rahastamine jälle jäetud vaeslapse rolli: õppekulude finantseerimise kasv kutsehariduses on vaid 3 protsenti, samal ajal üldharidus võib rahul olla 11protsendilise rahastamise tõusuga.

Kui viimase 10 aasta jooksul on üldhariduskulud kasvanud ligi kolm korda, siis kutsehariduse finantseerimine on suurenenud vaid kaks korda. Seejuures on kutsehariduse puhul on tegemist kõige väiksema osakaaluga haridustasemega ? see moodustab vaid kümnendiku avaliku sektori hariduskuludest (ca 8 miljardit krooni).

Olukord pole kiita ka tehnilise kõrghariduse valdkonnas. Tallinna (humanitaar)ülikooli loomise ambitsioonikas kava näitab ilmekalt, kui palju alahinnatakse hariduse tähtsust riigi majanduse jaoks.

Tööandjate Keskliit on vastu Tallinna Ülikooli loomisega kaasnevale humanitaaralade eelisarendamisele ning on seisukohal, et kõrgharidus­reformis peaks enim tähelepanu pöörama eelkõige selge rahvamajandusliku väljundiga erialade tugevdamisele ehk teisisõnu: eelisarendada tuleks just tehnilist kõrgharidust.

Eelmine aasta näitas välisinvesteeringute kasvu aeglustumist. Üheks põhjuseks on kindlasti heade spetsialistide puudumine. Välisinvestorid eelistavad investeerida valdkondadesse, kus tööjõu osakaal on madal. Heaks näiteks on Kunda tselluloositehase rajamine, kus miljarditesse kroonidesse ulatuva investeeringu tulemusena saab otseselt tööd vaid 50?60 inimest.

Kui Eestis ei asuta ratsionaalsemalt ära kasutama niigi vähest inimressurssi, tulebki meil rabada rohkem tööd, puhata vähem ning minna hiljem pensionile.