Riskide ennetamine aitab firmal jätkata ka pärast katastroofi

Uuringud näitavad, et kaks aastat pärast kriisijuhtumit lõpetab äritegevuse 2/3 firmadest.

Organisatsiooni jätkusuutlikkus (business continuity) on termin, mida Eesti ettevõtjad veel igapäevaselt ei kasuta. Paljud ettevõtjad on siiski püüdnud ühe või teise meetodiga hinnata oma riske, analüüsida võimalikke kriisisituatsioone ning nende mõju äri­tegevusele.

Kindlasti on ka neid ettevõtjaid, kes juba sammu edasi astunud ja kriisistsenaariumid teoreetiliselt või ka praktiliselt läbi mänginud. See ongi organisatsiooni jätkusuutlikkuse planeerimise aluseks. Tegemist ei ole ühekordse projekti, vaid protsessiga.

Kriisiolukordadega puutub kokku peaaegu iga ettevõtja. Olenevalt tegutsemisvaldkonnast on ettevõtjal erinevad riskid ja ka erinev kahjude suurus. Suuret­te­võte võib kanda suuri kahjusid, kuid jätkab oma tegevust. Väikeettevõtja seevastu on õnnetuste ja kriiside suhtes palju tundlikum ning võib olla sunnitud nende tagajärjel oma tegevuse lõpetama.

Ameerika Ühendriikides toimunud uuringute järgi lõpetab kaks aastat pärast kriisijuhtumit äritegevuse umbes 2/3 firmadest. Põhjus ? konkurendid olid kriisiolukorraks rohkem valmis ja käivitasid taastetegevused kohe pärast kriisi või juba selle ajal.

Valmisolek tähendab eelkõige seda, et ettevõtte juhtkond on läbi viinud riskide hindamise (risk assessment), analüüsinud ohtude mõju ärile (business impact analyse), koostanud taasteplaanid (business recovery plan) ning tuvastanud firmale kõige kriitilisemad funktsioonid (critical business functions).

Üldjuhul teavad ettevõtjad ise kõige paremini, millised ohud ja probleemid nende tegevusvaldkonnas eksisteerivad. Jätkusuutlikkuse plaani koostamine võimaldab veelgi paremini mõista ning seejärel ka analüüsida äritegevust kõige rohkem ohustavaid tegureid.

Seejärel on juba tunduvalt lihtsam neid ohte kõrvaldada või nende negatiivset mõju organisatsioonile vähendada.

Igal ettevõttel on oma kindel valulävi. Suuremad organisatsioonid võivad kanda väga suuri materiaalseid kahjusid, kuid on võimelised kriisiolukorras tootmiskoormusi ümber jagama. Kui kindlustatud tehas hävib tulekahjus, on seda võimalik teatud aja jooksul taastada.

Levinud on arvamus, et kindlustusest piisab, ning jätkusuutlikkuse plaani järele pole mingit vajadust. Tegelikult ei garanteeri kindlustuse olemasolu suurõnnetuse hetkel hilisemat klientide usaldust, õnnetusele eelnenud või järgnevate äritehingute rikkumatust või katkematut meedia huvi ettevõtte käekäigu vastu. Ka kindlustushüvitiste väljanõudmine osutub praktikas üsna pikaajaliseks protsessiks ning kompensatsioon on tihti oodatust väiksem.

Väike- ja keskmise suurusega ettevõtete valulävi on jätkusuutlikkuse aspektist sama kriitiline. Samuti sõltub palju ärivaldkonnast, milles ettevõte tegutseb.

Kui advokaadibüroos on tulekahju ning hävivad kõik dokumendid, siis tõenäoliselt tuleb klientidest rääkida minevikus. Raske on selgitada, miks ei olnud konfidentsiaalsed dokumendid seifis või mis veelgi drastilisem ? miks seifi üldse ei olnudki.

Loomulikult oleks advokaadibüroo maine päästetud, kui dokumentidest oleks tehtud varukoopiad kas siis paberile või mõnele elektroonilisele andmekandjale ning nende hoidmiseks valitud koht väljaspool bürooruume.

Pöördumatud kahjud, vara, oskusteave ja tehnoloogilise eelise kaotamine tähendavad tänapäeva konkurentsis ettevõtte äritegevuse katkemist või isegi tegevuse lõppu.

Janis Toomla on läbinud Business Continuity Managementi sertifitseerimiskursuse (sept 2004; Brüssel)

Autor: Janis Toomla