ELi õigus aitas kaotada põhjendamatu piirangu

Väärismetalle on Euroopa riikides märgistatud sajandeid. Selle peamiseks eesmärgiks on tõendada väärismetallisisaldust tootes, täna teenib see peamiselt tarbijakaitse huve. Osades riikides nõutakse iga toote märgistamist, osades kasutatakse vabatahtlikku märgistamist ning mõnes tootjapoolset märgistamist. Näiteks Ühendkuningriigis kehtib kohustusliku märgise nõue juba aastast 1300.

Eestis nõuab väärismetalltoodete seadus, et iga vääris­metallist toode oleks enne müükipanekut märgistatud Eesti nimemärgise ja proovimärgisega. Praktikas tähendab see seda, et iga imporditud ehe (näiteks kõrvarõnga tagakülg) tuleb saata Eesti Proovikotta, kus seda kontrollitakse ning paigaldatakse kohalikud märgised.

Euroopa Liiduga (EL) liitumisel kerkis üles küsimus, kas tõesti nõuab tarbijate huvide kaitse seda, et teistes ELi liikmesriikides tootele kantud märgis tuleb ilmtingimata asendada Eesti omaga. Kiire õiguslik analüüs näitab, et selline absoluutne nõue oleks vastuolus kaupade vaba liikumise sätetega. Euroopa õiguses kehtib vastastikuse tunnustamise põhi­mõte. Lähtutakse eeldusest, et kaubad, mis on seaduslikult turustatud ühes liikmesriigis, on sobilikud turustamiseks ka teistes liikmesriikides.

Juba 1982. aastal rõhutas Euroopa Kohus Robertsoni otsuses (kaasus käsitles hõbedaga kaetud lauanõude importi teistest liikmesriikidest Belgiasse), et liikmesriik ei saa reeglina nõuda teistest liikmesriikidest pärinevate toodete uut märgistamist, kui need on seaduslikult märgistatud ja turustatud päritoluriigis.

Liikmesriik ei saa õigustada topeltkontrolli läbiviimist, kui päritoluriigis läbiviidud kontroll on samaväärne importiva riigi omaga. Iga kõrvalekalle kaupade vaba liikumise põhimõttest peab tuginema Euroopa Ühenduse (EÜ) asutamislepingule, sh olema objektiivselt põhjendatud ning proportsionaalne. 2001. aastal tehtud otsuses Euroopa Komisjon versus Iirimaa selgitas Euroopa Kohus, et täiendava märgistamise nõue on vastuolus praeguse EÜ asutamislepingu artikliga 28.

Kohus leidis ka, et nõue kanda tootele märk kohaliku turustaja kohta pole õigustatud. Kohus selgitas, et isegi siis, kui teises ELi liikmesriigis kasutatud märgistus on mõnevõrra erinev, ei saa see olla aluseks uue märgistamise nõudele, kuna ELi õiguses lähtutakse positsioonist, et tarbija on hästi informeeritud ning mõistlikult tähelepanelik.

Kui anda tarbijale, kes on kursis kohaliku süsteemiga toodete märgistamisel, samaväärset ja mõistetavat informatsiooni tootel oleva teise liikmes­riigi märgise kohta, on see tarbija huvide kaitsmiseks piisav. Eeltoodud kaalutlused olid üheks aluseks, miks 2004. aasta detsembris muudeti Eestis majandus- ja kommunikatsiooni­ministri 22. märtsi 2004 määrust nr 48. Määrusesse viidi sisse sätted, mis lubavad väärismetalltoodet, mis on Euroopa Majanduspiirkonna liikmes­riigis õiguspäraselt tuhandiksüsteemis proovi- ning nimemärgisega märgistatud, müüa ilma, et sellele peaks kandma täiendavalt kohalikku proovi- ja nimemärgist.

Tegemist on põhimõtteliselt huvitava näitega, kus Euroopa õigus aitas võidelda siseriiklikus õiguses leiduvate põhjendamatute piirangute vastu. Puudub ju tarbijal igasugune huvi selle vastu, et Euroopa Majandus­piirkonnast pärinevat ning seal nõuetekohaselt kontrollitud ehet Eestis veelkordselt kontrollida.

Odavamate toodete puhul ületab märgistamise tasu seejuures tootes sisalduva väärismetalli hinna. Topeltkontroll muudab kaupade liikumise aeglasemaks ning tasu kohaliku proovimärgise eest tuleb kinni maksta tarbijal.

Autor on ka Tartu Ülikooli Õigusinstituudi Euroopa õiguse assistent.