Riigi maa on räämas maa

Kas olete mõnikord silmitsenud mõnd räämas maatükki ja mõelnud ? miks küll linn või vald midagi ette ei võta? Ma ütlen teile, miks: see maatükk pole tõenäoliselt valla, linna ega üldse kellegi oma.

Pool Eestimaast kuulub täna eraomanikele, veerand riigile ja ülejäänu alles ootab omanikku ehk kannab nimetust ?reformimata riigimaa?, mida pole kantud riigi maakatastrisse. Linnad ja vallad on maast päris vaesed ? nende munitsipaalmaad on vaid alla poole protsendi.

Eesti taasiseseisvumisest saadik valutavad vallad ja linnad pead, kuidas saada riigilt maatükke, mida kohalikuks eluks vaja on. Suurem osa taotlusi lükatakse tagasi. Kuigi seadus nõuab, et keeldumist igal juhul põhjendataks, on riigi argument enamasti mittemidagiütlev ? maa arvata riigi maareservi. Mis maaga plaanis on, selle kohta ei öelda midagi. Lihtsalt igaks juhuks las seisab!

Leian, et linnadel ja valdadel peaks olema suurem sõnaõigus maareformi läbiviimisel. Riik ja omavalitsus peavad võrdsete partneritena läbi rääkima, kellel kõnealust maatükki vaja on. Praegu kasutab riik tugevama õigust ja maa kaob riigireservi kui hundi kurku. Omavalitsuste plaanid aga takerduvad ning hooldamata tühjad krundid risustavad linnapilti või asula südant.

Mitteametlikult tuuakse keeldumise põhjuseks sageli kartus, et linn müüb saadud maa kohe maha. See on silmakirjalik, sest pigem võib täna riigile ette heita, et ta unustab tuluteenimise nimel sotsiaalsed eesmärgid. Riigi maa­kasutuse ekstreemse näitena sobib Maarjamäe staadioni lugu. Palliplats, kus veel neli aastat tagasi sai jalgpalli mängida, on muutunud songermaaks ja piirdeaedadel ilutsevad karmid hoiatussildid.

Riik andis selle kinnistu sisuliselt erafirmale Riigi Kinnisvara AS, mille ainus eesmärk on ? ja peabki olema ? efektiivsemalt majandada oma vara. Idee palliväljak maha müüa oli iseenesest kuldne. Problemaatiline oli vaid hind, millega seda enampakkumisel müüa sooviti ? see oleks välistanud igasuguse spordi arendamise võimaluse. Tegelik eesmärk oli müüa maa kinnisvaraarendajale. Viimane oleks ajapikku muutnud maa sihtotstarbe elamu­maaks. Kerkinud oleks kena rajoonike, kus sotsiaalse suunitlusega tegevuseks võimalused puuduvad.

Omavalitsustel on aga täna kõigil arengukavad ning tegevusplaanid silme ees, sestap ei ole põhjendatud kartus, et maa munitsipaliseerimises nähakse vaid rahateenimise võimalust. Tallinna arengukavas on näiteks selgelt öeldud, et linn võtab suuna maa võõrandamiselt omandamisele ja era­sektori kasutusse andmisele vaid kindla eesmärgiga.

Igal aastal arutavad maade munitsipaliseerimise küsimust valitsus ja omavalitsusliitude koostöökogu. Lahendust neil läbirääkimistel ei paista.

Mida omavalitsus nende maadega peale hakkab? Esiteks on õiges linna või valla südames üksjagu avalikku ruumi ? parke, mänguväljakuid, teid ja tänavaid. Teiseks saab omavalitsus vaid maa omanikuna otsustada, kuhu, millal ja mida ehitatakse.

Muidugi võib öelda, et on ju olemas ka planeeringud ja ehitus­load. Paraku saab nendega määrata aga vaid mõne maatüki üldist otstarvet ja ehitusmahte. Ärimaa võib tähendada krunti kaupluse, tehase või eksklusiivse hotelli jaoks, linnaplaneerimises on tegu aga kolme erinevast ooperist asjaga, mis sobivad eri kohtadesse. Kui linn müüb maad või seab hoonestusõiguse teadmisega, mida ta sel maa-alal näha tahab, võib müügi- või hoonestus­õiguse tingimuseks seada kindla otstarbega ehitise valmimise kindlaks ajaks. Tegelik küsimus on aga selles, kes saab endale endale maade müügist või hoonestusõigusega koormamisest laekuva raha. Praegu müüb riik ise enampakkumisel maad ning kogub ka tulu.

Sealjuures ei kipu riik huvi tundma, kuidas haakub müük linna või valla üldise arenguga. Nii võib juhtuda, et riik müüb krundi töösturile piirkonnas, kus omavalitsus tahab näha puhkeala. Siis tuleb juba omavalitsusel jageleda ärimeestega, kes peavad oma investeeringu tagasi teenima ega taha midagi puhkealast kuulda.

Riik on maad müües tõmmanud tooli alt ära ka oma­enda plaanidelt: muusikaakadeemia uue hoone kõrvale tühjale krundile kavandati suurejoonelist muusikahariduse keskust, mis ühendanuks muusikakeskkooli, Otsa-kooli ja balletikooli. Siis aga selgus, et riigi maamüügiga tegelevad ametnikud olid krundi kalli raha eest ärimeestele maha müünud!

Linna stabiilse arengu tagamiseks vajab linn maad, kuhu areneda. Kui kõikjal, kuhu silm ulatub, on võõras maa, ei saa linn ka millegagi heapere­mehelikult ümber käia. Kõige selle juures on suurimaks kannatajaks linnakodanik, kes näeb vaid söötis seisvat maad. Selle asemel võiks kogu see vara teenida avalikke huve.

Näidake mulle põllumeest, kes lihtsalt niisama oleks nõus ka naabri põlde harima. Millegipärast peab linn kõik enne ära tegema ja alles siis, kui see ka riigile sobib, saab ta pere­meheks. Seni tuleb kuulata vaid linnaelanike nurinat selle üle, kui paha peremees linn on maal, mis ei kuulugi temale.