Vanades vaksalites talletub ajalugu

Nõnda pakub kohaliku vaksaliarhitektuuri pärandiga tutvumine muude elamuste kõrval ohtralt avastamisrõõmu.

Vanad jaamahooned, kõnelemata võimsate müüridega veetornidest, mõjuvad ka tänapäeva kultuurmaastikul maamärkidena ? väikestes maakohtades on luitunudki kuuega vaksalid sageli kõige muljetavaldavamad rajatised. Juba põgus tutvus vanimate jaamaehitistega avab tsaarivalitsuse poolt ühiskondlikku arhitektuuri kätketud sõnumi distsipliinist ja riiklikust järelevalvest. Milline hooneliik olnukski selle edastamiseks sobivam? Raudtee oli toona ja hiljemgi tsivilisatsiooni ning korrastatuse, elukeskkonna organiseerituse tugevamaid sümboleid. Sõnum ise aga väljendub kõige ilmekamalt liinide hoonestamisel rakendatud tüüpkavandites, mille alusel püstitati sageli vaksalikompleksi kõik ehitised ? alates peahoonest, lõpetades käimlate-kuuridega. Näiteks 1870 avatud Paldiski?Tallinna?Narva liini arhitektuurse näo määras paljuski III klassi nõuetele vastav, rikkaliku puitpitsdekooriga üle külvatud kahekorruseline historitsistlik jaamahoonetüüp. Sugugi vähem vaeva ei nähtud jaamaelamute ja abihoonete kaunistamisega.

Tähtsamatesse (sõlm)vaksalitesse ker­­­kisid eriprojektide järgi, osaliselt kivist ehitatud suurejoonelised peahooned. Tallinna Balti jaama hoone, mis ainsana Eestis vastas tsaaririigi vaksaliliigituse I klassi standardile, rajati üleni paekivist. Vähemal määral kasutati erikavandeid siiski ka reajaamade juures ? nii tellis Balti Raudtee Seltsi esimees ja Palmse mõisnik Alexander von der Pahlen eriprojekti Kadrina jaamahoone tarbeks, kuhu mõisnikule olid ette nähtud omaette ruumid.

Eesti Vabariigi algusaastail lähtuti olemasolevate vaksalihoonete laiendamisel ja esimeste uute liinide hoonestamisel esialgu eelmise perioodi kujundusprintsiipidest. Samas valmisid 1920. aastail siin-seal juba tolle ajastu üldisele arhitektuuripildile iseloomulikumad, kõrge kelpkatuse ja suurte tihedaruuduliste akendega puitvaksalid. Aastakümne lõpul avatud Lelle?Papiniidu ja Viluvere?Vändra kitsarööpmelisele liinile kavandas raudteevalitsuse insener Leon Johanson heimatstiilis, kõrgete mansard- ja poolkelpkatustega puidust tüüpjaamahooned, tööliste elamud ning ühtlases kujunduslaadis abihooned. Tüüpprojektide järjekindel rakendamine annab taas märku avaliku ruumi korrastamise taotlusest, ehitiste nukumajalik ilme aga räägib kodukesksusest ja kriipsutab alla kohalikku identiteeti. Kolmekümnendate algul käiku antud Rapla?Virtsu ja Tartu?Petseri liinil valmisid sama projekteerija kavandite järgi juba moodsamad, funktsionalismi sugemetega silikaadist ning tellisest mastaapsed tüüpjaamad ja veetornid, samas kui kahekorruselised viilkatusega vaksalielamud ja väiksemad abihooned säilitasid traditsioonilisema ilme.

Raudtee oli elusoon, mis tõi senised äärealad keskuste käeulatusse, muutis külad aleviteks ja alevid linnadeks. Raudteeühenduse katkemine andis nendele protsessidele pahatihti tagasikäigu. Sestap on omaette elamuseks avastada ülesvõetud liinide ääres, tänaseks sageli kolkakülaks mandunud asulates omaaegsete äride ja kortermajadega ääristatud tänavaid, rääkimata paljude hoonetega ulatuslikke vaksaliansambleid. Juhtub ka nõnda, et liikudes metsa vahel mööda rohtunud raudteetammi, leiad eest mahajäetud, ent täiesti kõbusas seisus kahekorruselise jaamaehitise ? ooteruumiga korterelamu. Koht on nii kõrvaline, et hoolimata avatud välisuksest pole vandaalidki jaole jõudnud: aknad on enamikus terved, tubades alles glasuurahjud, originaalkäepidemetega tahveluksed... Säilinud on koguni eestiaegsed käimlapotid. Rõhtsate krohvsimssidega ilmestatud lakoonilised silikaatseinad ja lintakendega ärkel fassaadi keskel kõnelevad stiilipuhta funktsionalismi mõjulepääsemisest, mis Eesti raudteearhitektuuris sai teoks kolmekümnendate teisel poolel.

See oli aeg, mil arhitekt Hendrik Otloodi kavandite järgi kerkisid minimalistliku ja ratsionaalse vormikeelega vaksaliehitised mitmel pool üle maa ? Tallinnast Kilingi-Nõmmeni ja Lihulast Kiviõlini. Vähesel määral rakendati ka tüüpprojekteerimist, näiteks Kaarli ja Vajangu jaamahoone valmisid (küll mõningate variatsioonidega) ühise kavandi järgi. Peaaegu kõik need ehitised on vähem või rohkem algupärasel kujul säilinud tänini.

Teise maailmasõja õhuhäiresireenid kuulutasid kaheteistkümnendat tundi ka paljudele jaamahoonetele. Nii ei tulnud okupatsiooni taastudes raudteel ehitustööst puudust, ehkki suuremaid tsiviilotstarbega liine enam juurde ei rajatud. Kui viiekümnendate algul valminud Jõhvi, Jõgeva ja Viljandi tüüpjaamahoone esindavad stalinistliku klassitsismi kõige traditsioonilisemat palet, siis nikerdatud konsoolide ja talaotstega Sonda ning Vaivara vaksal mõjuvad pigem pitoresksete muinasjutumajakestena. 1949 püstitatud mastaapne Valga jaamahoone aga pakkus Leningradi projekteerijatele sobiva võimaluse demonstreerida oma teadmisi klassitsistlike arhitektuurielementide lõpmatust mitmekesisusest. Viiekümnendate lõpul sugeneb üleliiduliste tüüpkavandite alusel rajatud vaksalite ilmesse juba ka modernistlikke jooni ? aknad lähevad suuremaks, katus lamedamaks ja dekoor taandub peaaegu miinimumini. Järgnenud aastakümnete panuse Eesti raudteearhitektuuri pärandisse moodustab modernistlikus võtmes rekonstrueeritud Tallinna Balti jaama (1967) kõrval arvestatav hulk väikesemahulisi jaamahooneid ja ootepaviljone.

Täna seisab kunagise tähtsuse kaotanud jaamahooneist suur osa tühjana või on üksnes osaliselt kasutusel. Seetõttu pole ka ehitiste tehniline seisukord ja hooldus keskeltläbi just kiita. Mõnevõrra lootusrikkam on olukord kohalike omavalitsuste käsutusse siirdunud hoonetega, millest terve rida ärganud või ärkamas uuele elule väga erinevates funktsioonides: küll raamatukoguna, kauplusena või isegi palvela asukohana. Märkimisväärne hulk vaksalielamuid, nii tsaari- kui eestiaegseid, täidab tänini esialgset otstarvet, elamiseks on kohandatud ka (endiste) jaamade peahooneid. Jaanuari lõpus raudteemuuseumis korraldatud vaksaliseminaril jäi muu hulgas kõlama järgmine tõdemus, olgugi kli?eelik: vana maja säilimise ja heaolu parimaks tagatiseks on hooliva peremehe huvi.

Autor: Martin Jänes