Meie kõigi ülesanne on tõsta prügi kvaliteeti

Järgneva viie aasta jooksul on Eestis kadumas ligi 300 endist ametlikku (lisaks sajad pool- ja mitteametlikud) vana prügilat, mille asemele tuleb kaheksa regionaalset Euroopa Liidu nõuetele vastavat prügilat. Nii ütleb Eesti Vabariigi jäätmekava, mille eesmärk on parimal viisil lahendada kõigi Eesti piirkondade jäätmeprobleemid ning tagada puhtam elukeskkond.

Vanad prügilad reostavad keskkonda, kuna on rajatud juhuslikesse kohtadesse. Nende sulgemine on vältimatu ja ümberehitamine enamasti võimatu. Uute rajamise puhul peame lähtuma Euroopa standarditest. Euroopa nõuete täitmine on meie endi huvides.

Eestis tarbimise suurenemisega kaasnenud pidev jäätmemahu kasv sunnib otsima uusi tehnoloogilisi lahendusi.

Küsimus ei ole niivõrd selles, kas pürgi tekib või mitte, vaid selles, kuidas ja kuhu need jäätmed siis ikkagi panna. Kas ladestada või käidelda? Mida tähendab üks või teine variant keskkonnale, mida kliendi rahakotile? Küsimus on vastutuses järeltulevate põlvkondade elukvaliteedi ees.

Jäätmete ladestamine tundub loomulik ja lihtne tegevus, kuid kui kaugemale mõelda, siis on siin oma suured agad. Ühekordne mähe (nt Pampers) laguneb prügilas 75 aastat, konservikarp 100 aastat ning õllepurk koguni 200?500 aastat (täpset aega lihtsalt ei teata, sest puudub kogemus).

Mujal maailmas on jäätmekäitluse alal viimastel kümnenditel toimunud tormiline areng rohelise ringi põhimõttel ? kõik jäätmed, mida on võimalik taaskasutada, tuleb taaskasutada. Jäätmeid käsitletakse kui väärtust, sest loodusressursside raiskamine on arutu tarbimise väljendus.

Meie lähinaabritest on heade tulemusteni jõudnud rootslased, kes põletavad 38% oma jäätmetest ja toodavad neist energiat. Seetõttu ladestavad rootslased vaid veerandi oma jäätmetest. Eesti suudab taaskasutada alla 10% jäätmetest.

Uued regionaalsed europrügilad peavad oma sisult olema jäätmekäitluskeskused, kust kõik mis võimalik suunatakse ringlusesse tagasi, mitte ainult ladestusalad, kuhu kuhjatakse ka see, millega saaks midagi peale hakata.

Eelnev ongi põhjuseks, miks on vaja riiklikku sundi jäätmete taaskasutamise hoogustamiseks. Kohaliku omavalituse roll on juba seadusest tulenevalt üsna suur. Riik lihtsalt peab suutma mõelda kaugemale kui üks inimpõlv, mitte ainult sellele, et mõni prügila saaks oma ärieesmärkide täitmiseks piisavalt palju ladestada.

Taaskasutus on võtmesõna, mis muudab jäätmekäitlusprotsessi keskkonnasäästlikumaks. Praktikas tähendab see eri jäätmeliikide sorteerimist nii, et nad kõlbavad võimalikult suures ulatuses uue tootmisprotsessi tooraineks.

Liigiti kogutavad jäätmed on näiteks paber, papp, plast ja klaas. Elektri ja soojuse tootmiseks kõlbavad vanad purustatud rehvid, jäätmekütus, prügilas tekkiv metaangaas, aga ka veepuhastusjaamade kuivatatud muda. Täna on Eestis neid võimalusi vähe rakendatud.

Kindlasti saaks kasumit suurendada ka prügilagaasi kogudes ja sellest soojust ning elektrit tootes. Või näiteks biolagunevaid jäätmeid komposteerides ja põllurammu müües. Kehvema kvaliteediga komposti saab kasutada ka prügila katteks.

Vanadest prügimägedest on inimestes säilinud hirm n-ö geoloogide ehk prügimäeelanike ees, kes prügilas tuhnimisega endale elatist teenivad. Uued prügilad on aga ligipääsmatud ? ümbritsetud kõrgete aedadega ja ööpäevase valvega.

Ja veelgi olulisem ? prügi kvaliteet on tulevikus nõuetest tulenevalt nii hea, et sealt ei ole enam midagi mõistlikku leida ? ?järelsorteerimine? pole seega huvitav. Meie kõigi ühine ülesanne on tõsta prügi kvaliteeti. Me võtame küll geoloogidelt töö ära (ja anname sotsiaalhoolekandele arenemisruumi), kuid saavutame puhtama elukeskkonna.

Autor: Kaia Kirs