Omanikud on pealinnas doteerinud avalikku sektorit kahe miljardi krooniga

Kaks kuud pärast üüri piirmäärade kaotamist tehtud kokkuvõte näitab, et sellele eelnenud enam kui kümne aasta jooksul, mil kehtis üüri piirmäär, on omanikel jäänud saamata kaks miljardit krooni ? see on summa, millega omanikud on olnud sunnitud doteerima riiki ja Tallinna linna.

Kõige drastilisem, 5?6kordne erinevus vabaturu üüri ja piirangulise vahel oli tähendatav Tallinnas, seepärast on küsimust vaadeldudki selle linna taustal. Pealegi on siin suur osa tagastatud majadest ? üle 2000. Need ja järgnevad arvud on võetud Eesti Konjuktuuriinstituudi üürnike ja omanike probleemi käsitlenud paari aasta tagusest tööst. Uurimus peegeldab seisu, mil ligikaudu kolmveerand majavaldustest oli juba tagastatud. Seega võivad edaspidi mängu tulevad arvud mõnevõrra ainult suureneda.

Pealinnas on üüri piirmäärad kümne aasta jooksul kasvanud jadana: 5, 8, 15 kr/m². Seejuures kehtis määr 15 kr/m² viimasel kolmel aastal. Niisiis võiksime lihtustamise-lühendamise huvides valida kümne aasta keskmiseks piirmääraks 10 kr/m². Konjuktuuriinstituudi andmeil oli tagastaud üürimajades pinda Tallinnas kokku ümmarguselt 380 000 m² (12 000 korterit). Lihtsa aritmeetika abil selgub, et piirangulist keskmist üüri saades laekus omanikele kuus umbes 3,8 miljonit krooni, aastas veidi üle 45 ja kümne aasta jooksul 450 miljonit.

Vabaturu üür kõikus Tallinnas laiades piirides ? 30 kuni 80 kr/m². Keskmiseks turuüüriks võiks võtta 55 kr/m². Korteriturul kehtivat üüri arvestades laekunuks omanikele samasuguse arvutuse järgi ühes kuus 20,9 miljonit, aastas pisut üle 250 miljoni ning kümne aastaga kokku 2,5 miljardit krooni. Siit ilmnebki kümne­aastase turuüüri summa ja vastava piirangulise üüri vahena, et kokkuvõttes doteerisid omanikud sundüürnikke, riiki ja linnavõime kümne aasta kestel ümmarguselt kahe miljardi krooniga. Arvestades kogu Eestit, on summa veel suurem. Pretsedenditu on, et omanikud pidid nii pikka aega täitma avaliku sektori eest sotsiaalfunktsiooni.

Vaatlus ei taotle omanikele mingit tunnustust, eesmärk on veel kord emotsioonideta põhjendada, et piirmäärade kaotamine oli õiglane. EÕOL on nõustamistel soovitanud üüride mõõdukat astmelist suurendamist, mis on n-ö pehme variant, võimaldades üürnikele kohanemist ja vajadusel toimetulekutoetuse taotlemist. Lisaks veel, et mõned säilinud igandlikud piirangud, nt üürilepingute kestvus 5+3+5 aastat, ei ole tõkkeks üüride mõistuspäraseks tõstmiseks, kuna piirang väldib lepingute ühepoolset ülesütlemist. Vastuseis mõistlikele seisukohtadele tähendaks tegelikult soovi jätkata eraomanike ahistamist ja meenutaks kunagisi klassivõitluslikke seisukohti.

Kahtlemata ei saabu täielikku har-mooniat üürisuhetes õieti kunagi, arenenud heaoluühiskondadeski esineb küllalt sageli üürivaidlusi. Ent neid tuleb lugeda normaalseteks erimeelsusteks. Statistiliselt konfliktsed ja tasakaalukad inimesed jaotuvad ju üürnike ja omanike vahel võrdeliselt. Üheks toimiva üürituru võtmeks oleks kindlasti minitsipaalelamufondi suurendamine ? korterikomisjonides selgub pidevalt, et seda ei vaja ainult sundüürnikud.