Me saame oma teadusraha paremini kasutada

Eestis on paigast ära funda­mentaal- ja rakendusteaduste suhe, tehnikateadlaste vanus on kõrge ja nende tulemuslikkus madal.

Nõrkade teadmiste tõttu füüsikas, matemaatikas ja keemias kardavad keskkoolilõpetajad tehnikakõrgkoole. Haridus on meil kaldu humanitaaria kasuks ja feminiseerunud kõrgkoolid toodavad hoogsalt kõrgharidusega töötute armeed.

Endiselt on meil palju põhi­joonest kõrvalekalduvat perifeerset teadust, mille kasu­tegur on väike. Endiselt kulub põhiaur vaidlusele, kui palju peaks olema rahvusteadustele minevaid vahendeid, kui palju rakendusuuringuid, kui palju tehnoloogiaprogramme, kui palju alusuuringuid.

Ükskõik millises valdkonnas spetsialistid töötavad, leiavad nad alati kaljukindlalt, et nad on alafinantseeritud ja nende teadmisi alahinnatakse. Loomulikult pole erandiks ka teadlased, kes võivad teile hommikust õhtuni pajatada, kui palju teenivad nende kolleegid teistes Euroopa riikides, USAst kõnelemata. Riikides, kus teadusest otsest tulu loodetakse, katab 50?70% teaduskulutustest tootmissfäär. Eestis on era­kapitali osa teaduses väike ning olukorda muuta on raske, sest suurettevõtted on erastatud väliskapitalile, kes pole huvitatud Eesti teaduse toetamisest.

Väikeriigi majanduse juhtmõte on paindlikkus, mis saavutatakse väikese ja keskmise suurusega ettevõtete võrgu abil. Et olla maailmaturul konkurentsivõimeline, peavad ettevõtted pidevalt uuendama oma toodangut ja parandama tehnoloogiat. Turuühiskonna tingimustes on iga mõistlik firma nõus maksma kasuliku töö või teenuse eest, aga ta peab olema veendunud, et ettepanek on tulus ja seotud ettevõtte spetsiifikaga. Kõigist peaministritest on just Juhan Parts kõige jõulisemalt rõhutanud vajadust muuta teadus tulemuslikumaks. 16. märtsil esitati Riigikogule aruanne teadus- ja arendustegevuse olukorrast ja valitsuse poliitikast.

Parts kinnitas seal, et mida kauem on meie majandus allhanke ja odava tööjõu keskne, seda vaesemad me oleme, ning mida intelligentsemaks muutuvad meie ettevõtted ja targemaks majandus, seda rikkamaks me saame. Soovitus on lihtne, selle elluviimine aga keerukas. Kõrgkoolis on õpetamise tase madal ja valdav osa kõrgkoolide õppejõude ei tegele arvestatava teadusega. Seetõttu pole ettevõtlusel kellelegi vahendeid suunata. Praegu moodustavad Eesti ettevõtete kulutused teadus- ja arendustegevusele vaid 0,25% SKPst, mis on ligi kuus korda madalam ELi keskmisest. Vaid 6% tööstustoodangu müügist Eestis on seotud innovatiivsete toodetega. Samal ajal on Eesti ettevõtete tootlikkuse tase vaid 27% ELi vanade liikmete keskmisest. Patendindusest on lausa häbi rääkida. USA leidur Thomas Alva Edison sai ligi 1300 patenti, Eestis oli 2004. aasta seisuga välja antud 32 patenti ja registreeritud 281 kasulikku mudelit.

Kuid riigieelarveliste vahendite suurendamine teaduses oodatud tulemust ei anna. Ükski väikeriik ei suuda olla edukas kõigis valdkondades ja lahendada kõiki maailma teaduse probleeme. Meil on välja valitud teaduse võtme­valdkonnad, kuid vahendite kontsentreerimine areneb visalt. Koolisüsteemi parendamine ja teadusrahade parem kasutamine on tulemusrikkam kui teadusraha üldmassi kasv. Heasse ja vajalikku teadusse investeerivad ka ettevõtjad. Ka teaduses on tulemuslikkuse kasv olulisem palkade kasvust.