Detailplaneeringutega käib hämamine

13. juunil 2005 ilmus Äripäevas kirjutis ?Tallinna detailplaneeringud toppavad?. Kuna olen ka ühistu esimehena detailplaneeringu (DP) algataja ja meie DP on ligi neljaaastase menetlemise tulemusel ikka lõputa, siis tahan avaldatud lugu oma kogemustele toetudes täiendada.

Linnaplaneerimise Foorumil 17. mail 2005 esitasin Tallinna Linnavolikogu aseesihele Kaupo Reedikule küsimuse, miks avaldatakse ajakirjanduses DP protestijate seisukohti käsitlevaid lugusid rohkem kui arendajate ?valu ja viletsust? käsitlevaid lugusid. Tookord vastati, et protestijatega seotud lood on ülekaalus, sest nendes on sensatsiooni, mis müüb. Antud olukorras eespool viidatud artikli ilmumine väärib kiitust ja tutvustab arendajate probleeme.

Artiklis on ära toodud mitmesuguseid arve, mis aitavad olukorda põhjalikumalt hinnata. Käesoleva aasta jaanuarist maini, st viie kuu jooksul oli Tallinna linn suutnud kehtestada 23 planeeringut. Veel selgub, et ?Tallinna linnaplaneerimise ameti detailplaneeringute teenistuse direktori Arvo Rikkineni sõnul töötab neil .... 100 inimest, kellest vähem kui pooled tegelevad detailplaneeringutega?. Nendest kahest arvust järeldub, et ühe kehtestatud planeeringu kohta on keskmiselt 2 töötajat ehk ühe kehtestatud planeeringu kohta kulutatakse keskmiselt 10 töötajakuud. See töökuude arv on suurem kui projekteerija-arhitekti ajakulu planeeringu koostamiseks. Minule kui majandusteadlasele ja haldusjuhte õpetavale õppejõule on arusaamatu rääkida niisuguses olukorras ametnike puudusest. Rääkida tuleb hoopis töökorralduse otstarbekusest.

Artiklis on laused ?Ükski ei soovi oma nime all rääkida?. Ükski arendaja ei taha oma firmat tulejoonele seada, kuna kardetakse linnaametnike kättemaksu?. Nendes lausetes peitub tõde, miks arendajate suhetest linnaga räägitakse üldsõnaliselt ja tõeliste probleemideni ei jõutagi, sest linnaametnike kättemaks võib arendusega tegeleva firma ainult pankrotti viia.

Teadlasena olen ammu aru saanud, et oma seisukohtade tõestuseks võib ükskõik mis alal erinevatest riikidest leida sobivaid toetavaid näiteid. Kui vaja, leidub ka vastupidiseid näiteid, sest maailm on nii mitmekesine. Arvo Rikkineni tsiteeritud võrdlustes esinevad paraku just venitamist soosivad näited.

Tallinna linnapea ja abilinnapead on tihti vahetunud ja enne kui neil tööspetsiifika on selgeks saanud, on tulnud poliitilise, kõrge ametikohaga hüvasti jätta. Linna juhtimisel õpipoisina on omad tagajärjed, ametnikud on tööspetsiifikas kompetentsemad kui juht ja nii mõnigi kord saab ametnik seda kellegi huvides ära kasutada. Olen seda ühe endise abilinnapea jutul olles kogenud.

Planeeringute menetlemise protsess kajastub infosüsteemis ja sealt on näha missugustes etappides kui palju aega on kulunud. Paar aastat tagasi küsisin planeeringutega tegelevalt abilinnapealt, kas ta on analüüsinud või lasknud analüüsida selles infosüsteemis olevat infot ja välja selgitada planeeringute etappidele kulunud tegelik aeg ning leida menetluse kitsaskohad. Paraku oli vastus eitav ja nii käibki analüüsi asemel üldine hämamine.

Järgnevalt mõned ajakulu iseloomustavad faktid ja kommentaarid seoses minu poolt algatatud detailplaneeringuga.

11.09.2001. Avalduse esitamine detailplaneeringu algatamiseks. See oli päev, mil Ameerikas tornelamud puruks sõideti. Tänaseks on seal rusud koristatud, projektikonkurss läbitud, uus hoone projekteeritud, nurgakivi pandud ja ehitus käib (kui ei ole juba lõppenud).

14.11.2001. Linnavalitsus muutis oma korraldusega naaberkrundi piire nii, et meie ja bensiinijaama põhiväljasõiduala, mis oli 1995. aastal linna poolt kinnitatud, muutus naaberkrundi osaks. Meile on see ainus väljapääs, kust veoautod kinnistule pääsevad. Linnavalitsuse korralduse juures oleva plaani oli allkirjastanud piirkonna arhitekt Maamägi, kelle käes oli ka minu poolt esitatud detailplaneeringu algatamise taotlus. Piirimuudatust naabritega ei kooskõlastatud ja läbisõiduservituuti ei seatud.

17.04.2002. Linnavalitsuse korraldus DP algatamiseks, üllatusena oli planeeringu alasse arvatud ka krunt, mille piire vahepeal muudeti.

10.09.2003. Linnavalitsuse korraldus DP vastuvõtmise kohta.

09.-23.10. 2003. DP avalik väljapanek, kus laekusid naabrite protestid.

19.11.2003. avalik arutelu koos protestijatega.

10.10.2003. Protestijad esitasid avalduse Halduskohtule linnavalitsuse 10.09.2003. korralduse tühistamiseks.

25.11.2003. Halduskohtu kohtumäärus, millega DP menetlemist ei peatatud.

23.12.2003. Ringkonnakohtu määrus, millega DP menetlemist ei peatatud.

01.03.2004. Halduskohtu kohtuotsus, millega ei tühistatud linnavalitsuse korraldust.

28.03.2005. Ringkonnakohtu kohtuotsus, millega ei tühistatud linnavalitsuse korraldust. Sellega oli antud ka õiguslik hinnang protestijate poolt avalikul väljapanekul esitatud protestidele.

Kokku 1,5 aastat.

10.12.2003. DP protestid esitati järelvalve korras Harju maavanemale abilinnapea kirjaga, milles oli märgitud, et ?vastuväidete esitajate seisukohad ei ole põhjendatud. Vastuväited ei põhine õigusaktidel, vaid on subjektiivset laadi. Seadusest tulenevaid õigusi ning huvisid ei ole rikutud, seega vastuväiteid ei ole arvestatud?. ?soovime esitada DP Tallinna Volikogule kehtestamiseks järelvalveks esitatud kujul?.

29.03.2004. Maaosakonna juhataja Harju maavanema ülesannetes Jaan Marki kiri, millega järelvalve teostaja ei andnud heakskiitu DP-le. Põhiprobleemiks oli läbisõidu servituudi vajaduse küsimus, mida maavanema kohusetäitja tõlgendas kohtuotsusest erinevalt. Teiste sõnadega Linnavalitsuse 14.11.2001 korralduse vastuvõtmisega tekitatud probleem sai meile saatuslikuks.

12.04.2004. Meie ühistu kiri Harju maavanemale ja Tallinna SAPA-le, kus anti meiepoolsed seisukohad ja täpsustused DP heakskiitu takistavate probleemide osas. Arvo Rikkinen kirjutas sellele resolutsiooni ?Maavanema otsust ei soovi edasi kaevata KKM-i (Keskkonnaministeeriumile, kes too aeg tegi järelvalvet MV üle. Nüüd on järelvalve teostaja Siseministeerium). Huvitatud isik võib taotleda uut läbivaatamist MV-s (koopia MV-le)?. Meie poolt väljapakutu jäi SAPA-poolse sisulise vastustuseta ja algas venitamise taktika, mille tõeliseks põhjuseks oli ilmselt asjaolu, et ei olnud pretsedenti maavanema seisukoha järelvalve korras vaidlustamise osas. Venitamistaktika tõi kaasa mahuka kirjavahetuse Tallinna linnaga, Harju Maavalitsusega, Siseministeeriumiga. SAPA-poolne venitamine tõi nendele ja paljudele teistele kaasa suure ajakulu.

16.04.2004. võttis Linnavalitsus vastu määruse ?Detailplaneeringu algatamise taotluse vormi, eskiisi ja detailplaneeringu koostamise ning vormistamise nõuete kinnitamine?. Selle määruse valguses hakati nõudma DP täiendamist osadega, mis ei omanud sidet maavanema juures ülesjäänud probleemidega ja esitatud protestidega. Minu küsimus, kas tõesti linnavalitsuse dokumendid omavad tagasiulatuvat jõudu, jäi jälle vastuseta. Kuus päeva hiljem toimus SAPA projektide läbivaatamise komisjon ja võeti vastu otsus, mille sisuks oli detailplaneeringu vastavusse viimine uute nõuetega. Sisuliselt tähendas see otsus, et linnavalitsuse korraldused DP lähteülesande ja DP vastuvõtmise kohta ning DP kohta tehtud kohtuotsus ei tähendanud midagi. Ülimuslikuks osutus komisjoni otsus.

01.02.2005. toimus Linnaplaneerimise Ameti projektide läbivaatamise komisjoni koosolek, mille juhataja ja protokolli kinnitaja oli Arvo Rikkinen. Protokolli sisu ei käsitle protestide lahendamist, vaid on ilmekaks näiteks, et ei ole võetud vaevaks korralikult tutvuda meie poolt esitatud kõigi materjalidega. Näiteks oli protokollis märgitud , et puudub info lähimate ühistranspordipeatuste kohta. Ometi oli see meie kirjaga 22.11.2004 juba esitatud. Imestama paneb ka protokollis kajastuv juriidiline ebakompetentsus. Punktis 6) räägitakse krundi piirile hoone kavandamisest, mida me DP pole teinud. Meie terrass ulatub krundi piirini, mitte piirile. Asjaõigusseadusest tulenevalt on piirini ja piirile ehitamisel suur sisuline vahe. Analüüsisin neid erinevusi oma artiklis ?Piirile ja piirini ehitamine? (Äripäev 27.03.2003). Paratamatult tekib küsimus, kas komisjoni töös osalenud 12 ametnikku ei ole oma tööga seotud õigusaktide sisu selgeks teinud. Õigusaktide sisu mittetundmine loobki eelduse hämamiseks DP menetlemisel, mis omakorda põhjustab paljude inimeste ajakulu.

Toimub tulemusteta töö tegemine, mille mõte on kadunud. Näiteks detailplaneeringute teenistuse koordinaator Tiina Tulk kinnitas mulle, et enne kui protokollis nõutu pole esitatud, DP menetlemine ei jätku. Küsimusel, miks seda kõike vaja on, sest DP on ju linnavalitsuse korraldusega vastu võetud ja pealegi läbis enne linnavalituse istungit ka selle komisjoni, Tiina Tulk vastata ei osanud. Protokollis nõutu esitasime, kuigi ei saanud aru milleks seda vaja on.

Kolmel korral olen DP küsimuses olnud Linnaplaneerimise Ameti juhataja Igor Volkovi jutul, korra olen rääkinud Tallinna linnapea Tõnis Paltsiga, nad lubavad probleemid lahendada, kui siiani pole seda juhtunud. Linnaplaneerimise Foorumil esitasin Tõnis Paltsile meeldetuletuseks küsimuse, kas Linnaplaneerimise Ameti komisjon on linnas suurema jõuga kui linnavalitsuse korraldus. Vastus oli, et korraldus on ikka suurema jõuga. Paraku näitab praktika vastupidist.

27.01.2005. Toimus regionaalministri initsiatiivil meie DP arutelu Harju Maavalitsuses. Tallinna Linna esindanud Arvo Rikkinen oma esinemises ei lähtunud linnavalitsuse korraldusest ja nii ei tulnudki meie DP lahendust.

Eespoolsed arvud annavad veendumuse, et analoogne venitamistaktika, muidugi teatud eripäradega kordub ka teiste DP-dega. Maksumaksja peab kogu selle venitamise muidugi kinni maksma.