Ka pehme mööbel on kõrgtehnoloogia

Kõik riigid on huvitatud tegutsemisest suure lisandväärtusega kõrgtehnoloogilistes harudes (elektroonikatööstus, IT tervikuna, lennukitööstus). Kuid väikestel riikidel on üha keerukam ennast nimetatud valdkondades kehtestada.

Teadus- ja arendustöö aina kallineb. Tänapäeval on vaid suured kõrgtehnoloogilistele harudele orienteeritud riigid (eelkõige USA, siis Suurbritannia, Prantsusmaa jt) suutelised piisavalt investeerima uute tehnoloogiate väljatöötamisse ja võtma enda kanda sellega kaasneva riski. Samuti on suurte riikide konkurentsieelis asjaolu, et neis subsideeritakse kõrgtehnoloogilisi harusid sõjaliste ja kosmoseuuringute ning tohutute riigihangete, sh sõjaliste hangete kaudu.

Väikeriikide konkurentsivõimet ei suuda enamasti oluliselt parandada ka sihipärane majandus- ja innovatsioonipoliitika, korralik tugistruktuur ning vägagi suured rahaeraldised riigieelarvest. Karmi konkurentsivõitluse tingimustes on väikeriikide ettevõtted suutelised kõrgtehnoloogilistes harudes enamasti tegutsema vaid allhankijatena väärtuskettide alumistes, väikese lisandväärtusega osades.

Kuigi väikeriikide ligipääs kõrgtehnoloogilistele harudele (eriti väärtuskettide ülemistele, suure lisandväärtusega osadele) on üha enam raskendatud, pole suure lisandväärtusega valdkondades sobilike ni??ide leidmine sugugi võimatu. Kõrgtehnoloogilised töötleva tööstuse harud ei ole riikidele kaugeltki ainus võimalus globaalmajanduses ellu jääda ja edukas olla. Kõrgtehnoloogilised innovatsioonid on tänapäeval võimalikud kõigis harudes, sh traditsioonilistes.

Paljud arenenud tööstusriigid (Austria, Belgia, Luksemburg, Taani, Soome, Holland, Rootsi, ?veits) ning nende üksikud regioonid spetsialiseeruvad jätkuvalt traditsioonilistele (keskmise tehnoloogiaga või isegi madalatehnoloogilistele) tööstusharudele. Nimetatud riigid või osa nende regioone ei kuluta hiigelsummasid teadus- ja arendustööle. Nt paljud Põhjamaade ja Saksamaa regioonid sõltuvad eelkõige sünteetilise teadmistebaasiga (with syntetic knowledge base) harudest, kus õppimine tegutsemise kaudu (learning through interacting) on innovatsiooni jaoks oluliselt tähtsam kui teadus- ja arendustöö ning tänu sellele toimuvad teaduslikud läbimurded. Paljude väikeste tootjate rahvusvaheline konkurentsivõime saavutatakse eeskätt pideva igapäevase teadmiste akumuleerimisega toote arendamisel, müümisel jne.

Ka kõrgtehnoloogia mõiste on teinud läbi muutuse. Tänapäeva kõrgtehnoloogiline toode ei pruugi ilmtingimata olla mingi efektne elektrooniline seade. Biojogurtite tootjad väidavad, et tootes kasutatav bakter(kultuur) on teadus- ja arendustöö käigus välja töötatud kõrgtehnoloogia.

Viimased uurimused kinnitavad veel kord, et väike riik ? kel paratamatult väiksem teadmiste maht ? suudab spetsialiseeruda vaid kitsamale valdkonnale, ni?ile. Samuti on väiksemad riigid paratamatult sunnitud spetsialiseeruma valdkondadele, kus on stabiilne nõudlus ja madal hinnaelastsus (ostjate nõutav kogus reageerib hinna muutusele vähe).

Põhiline on aga see, et moodsas majanduses polegi tegelikult enam jäänud madala tehnoloogiaga harusid. Kõrgtehnoloogia tungib kõigisse ? ka traditsioonilistesse ? harudesse. Seepärast ei maksa segi ajada kõrgtehnoloogiat ja kõrgtehnoloogilisi harusid. Kõik harud sisaldavad kõrgtehnoloogilise tootmise ja toodangu segmente. Potentsiaalsete kõrgtehnoloogiliste ni??ide arv üha kasvab. Aga endale sobiva ja jõukohase ülesleidmine on muutunud varasemaga võrreldes veelgi keerukamaks.

Autor: Kaarel Kilvits