Kõige olulisem on kohavalik. Parem, kui see ei oleks väga käidav koht. Kui keegi tulebki, saad alati teha näo, et puudel kargava orava jälgimine on see, mis sind parajasti nende puude alla, siia parki on toonud. Kui kuulajad nägu ei usu, siis võid ennast tutvustada, öeldes poolihääli, et olen oravauurija, teist põlve juba ja teha siis sõrme suu ette tõstes ?tst?. Peaks olema üsna kindel, et segajad lahkuvad.
Kõige lihtsam on muidugi töö ära teha jalgadega. Vehkides, nagu kunagi koolidiskol. Kui ei karda määrida, siis võib käedki appi võtta. Või, mis määrida, igaks juhuks peab olema valmis selleks, et kätte võib sattuda siil. Siilist hullemad on vaid kastanimunade koored. Siili okkad on pehmed, kastanikest võib mõjuda kui nõel perearsti protseduuride laual.
Kõige praktilisema meelega vabanejad võtavad kaasa reha. Kogutud lehtedest moodusta korralik kuhi. Alt laiem, soovitavalt tipuga. Hea oleks, kui kuhi saaks vähemalt pool sinu pikkusest. Kui see kõik on valmis, siis tuleb hetkeks hoog maha võtta. Suitsumehed tõmbavad rahmeldamise peale ühe sigareti, teised hüpitavad peos kastaneid. Seejärel seisa kuhja poole seljaga. Ja lugemata mõttes kolmeni, kukuta end lehekuhilasse.
Leba vaikselt. Las oravad hüppavad puulatvades.
Seotud lood
Eesti heaolu kasvu takistab vohav bürokraatia, napp ambitsioon ning ohjeldamatult paisunud riigi kulutused – nii arvavad 5. märtsil toimuval majanduskonverentsil
“Tuulelohe lend 2025” esinevad tippjuhid ja ettevõtjad.