Tee tähistaevasse

Oak-Tree ehk Tammepuu observatoorium on Eesti esimene ja teadaolevalt hetkel ainus nii põhjalikult sisustatud täheuurimisjaam. Asukoht Tallinna äärelinnas, kiviviske kaugusel kortermajadest, oma maja hoovinurgas, kohe noorukieas tamme kõrval.

Raivo Heina hoovi astume parasjagu siis, kui erivärvi kassidest on saanud jälle hallid. Oktoobriöine taevas on selge, tähed on näha ja puude vahelt paistab kena sõõr astronaut Armstrongi tantsuplatsist. ?Valgusreostus on linnas muidugi kõva,? ütleb Raivo Hein poolenisti tervituse asemel ja justnagu vabandades. ?Siit mõned kilomeetrid eemal, keset põldu, vaat seal on alles vaade!? Aga vabandusi pole tegelikult vaja, observatooriumi kohal on avarat taevast ja tähesilmi vaatab meie poole arvukalt. ?Lapsest peale. See on kogu aeg arenenud,? vastab Raivo minu küsimusele, et millal ta astroloogia vastu huvi tundma hakkas. ?Astronoomia,? parandab Raivo naeratades enne vastamist. Eks neid sassiajajaid on käinud siin varem ka.

Aastatepikkune tähevaatlemise vili on Raivos kindlasti olemas. Mees juhib pikki järelemõtlemise valgustatud ja valgustamata tunneleid jutu lõpuks elu mõtte juurde ja ütleb siis rahulikult: ?Mina olen saanud aru, et elamise peamine mõte on selles, et lihtsalt ela!? Raivo Heina igapäevane töö on seotud interneti keskkondi arendavate ja haldavate firmadega, tuttavaim on ehk CV Keskuse-nimeline.

Observatooriumi ehitamise mõte sai viimased ?dabrood? Raivo peas pärast seda, kui ta enda hoovilt läks jalutama teleskoop. Läks ja jäigi. Tänase, väikest kindlust meenutava observatooriumi ehitusjuht oli Raivo Hein ise. ?No mõned asjad jäid natukene arvestamata,? on Raivo ise tagasihoidlik oma ehitusjuhi andeid kiitma.

Selle eest teeb seda aga Siim Siimut, 16aastane noormees, keda Raivo väikese silmapilgutuse saatel jüngriks nimetab. ?No see on väga tasemel värk,? kiidab Siim ja ütleb, et Raivo laseb tal seal vaatlemas ja pildistamas käia. ?Ta ise ei pildista. Pole selle jaoks püsivust,? ütleb Siim ja Raivo noore sõbra sõnu ümber lükkama ei tõtta.

14tolline Meade teleskoop on imposantsete mõõtmetega. Tähetornis eneses on mõnusalt pime ja ruumi väga palju pole. Katust ringiratast liigutavad mootorid surisevad vaikselt, katus koliseb, teleskoobi toru keerab ennast kaasa ja sätib oma klaassilma sinnapoole, kuhu Raivo on hetk tagasi käskinud. Vaatame Põhjanaela.

?Nii, vaata!? Raivo sihib ebamaiselt roheka laserkiirega taevast. Kaardikepi pikkus on kolm-neli kilomeetrit, Eestis sellist ei müüda, aga tähehuvilised leiavad säärase spets e-poodidest kiiresti.

?Põhjanael on tegelikult kolmiktäht!? ütleb Raivo teleskoobi okulaari kohal kummargil olles ja natukene nohisedes. ?Ja nüüd vaata siia!? jätab ta okulaari vabaks. 80 valgusaastat, kaks pisikesest pisut suuremat helendavat täppi, Põhjanael. Kolmas jääb niipalju Naela taha, et näha teda ei õnnestu, ehki vahepeal tundub, et miskit nagu oleks. Mind valdab kummaline erutus. Kaugused, suurused, sellised mida inimene tegelikult ette kujutada ei suuda, löövad hingamise natukene sassi.

Siis tuleb Kuu kord. Kuu on natukene puude taga, aga ega see ei takista. Kuu vaatamine nii suure teleskoobiga võtab juba päriselt õhku ahmima. Kraatrid, varjud, kõik justkui pildi peal, aga palju elavam. Fotograaf Meeli saab loa ja kruvib okulaari kohale oma kaamera. Esimese kuu pildi tegemine on sündmus ja kahju, et ?ampanjat ei ole. ?Rummi mul on ja eelmisel aastal läks õige mitu suurt pudelit viina!? kirjeldab Raivo seda, kuidas külmadel talveöödel teleskoobi taga istudes liiga külm ei hakka. See on juba Eesti tähevaatleja elu paratamatus, kõige ilusamad ja selgemad vaatlusööd on siis, kui nahavahele tahaks kohe pugeda mitukümmend külmakraadi.

Vaatame sellel ööl veel Marssi. Planeeti, mis on viimase 13 aasta jooksul Maale kõige lähemal just 30. oktoobril. Annaks taevas selleks ööks selget taevast, Raivo Heina kirg astronoomia vastu vääriks korralikku, tähist kiituskirja.

Millest võiks alustada see, kes tunneb, et tahaks taevaseid asju lähemalt näha?

Kui juba tunne sees, siis alustada võib kas või tavalisest binoklist. Tänapäeval on neid saadaval igasuguses konfiguratsioonis. Tavaliselt on inimestel sellised tavalised kodus sahtlis ootamas, need kõlbavad ideaalselt. Binokkel võimaldab näha nii Kuu suuremaid detaile, planeete, täheparvi, kui ka näiteks komeete. Samuti näeb sellega ära ka meie Linnutee sära ja kulgemise taevalaotusel. Binokli miinusest räägib toetuspinna puudumine ? käsi tavaliselt väriseb ja seetõttu oleks soovitav otsida omale kas spetsiaalne kolmjalg või toetuda taevast vaadates aluspinnale.

Alternatiiviks binoklile on väiksemad ja odavamad teleskoobid, mida saab osta maaletoojatelt või siis otse internetist. Levinuimad on refraktor-tüüpi torud. Nende eripära on see, et valgust kogub teleskoobi lääts. Kõige parema ettekujutuse saab inimene sellisest teleskoobist siis, kui talle öelda, et tegu on nn ?pikksilmaga?. Nende teleskoopide läätse läbimõõt on suhteliselt väike, ulatudes 2 tollist kuni 4-5 tollini. Refraktor-teleskoop on väga hea algajale taevahuvilisele, samuti lastele. Seda on hea ja lihtne üles seada; loomulikult on vajalikud mõne põhiteadmised astronoomiast ? näiteks põhja suuna ja Põhjanaela asukoht. Sellised teleskoobid on tavaliselt ka n-ö käsitsijuhitavad, teisisõnu, vaataja peab teadma objekti asukohta taevas, et seda üles leida.

Sellised teleskoobid maksavad alates paarist tuhandest kroonist kuni 20 tuhandeni.

Edasijõudnud tähesõber võiks muretseda juba natukene vingema tehnika. Selleks on reflektor-tüüpi teleskoop, mille eripära on valguse kogumine peegliga, mitte läätsega. Selline konfiguratsioon annab võimaluse suurendada ka teleskoobi ava läbimõõtu võrreldes nn ?pikksilmadega?. Reegel on: mida suurem ava (teleskoobi toru läbimõõt), seda rohkem kogub see ka valgust, seda rohkem näed sa ka okulaarist. Näiteks sama suurendusega 4tollise läbimõõduga teleskoobist on näha hästi Saturni rõngaid, kuid 8tolline näitab ära juba ka rõngaste vahed. Loogika on sama digifotokatega ? mida rohkem piksleid, seda kvaliteetsem pilt ? mida rohkem valgust suudab teleskoop koguda, seda selgemini näed sa taevaobjekte ja nende detaile.

Sellised teleskoobid on tavaliselt ka arvutiseeritud ehk go to-funktsiooniga. See tähendab, et kasutaja ei pea astronoomia põhiteadmisi omama ei põhjasuuna ega ka objektide asukoha suhtes taevalaotusel. Teleskoop on varustatud GPS-seadmega, mis määrab tema asukoha automaatselt. Selle põhjal arvutab teleskoop välja ka kogu nähtavas taevalaotuses asuvate objektide asukohad. Nüüd piisab vaid valida menüüst näiteks Jupiter ja teleskoop ise liigub juba täpselt sinna punkti, kus Jupiter nähtaval on. Samuti jälgib teleskoop ka maakera pöörlemist ümber oma telje ning liigub sellega kaasa. Tulemuseks on see, et vaadeldav objekt püsib kogu aeg okulaari keskel ega ?libise? ära, nagu väikeste, käsijuhtimisega teleskoopidega juhtub.

Suurimad teleskoopide tootjad maailmas on Meade ( www.meade.com ) ja Celestron ( www.celestron.com ). Hinnad go to-mudelitel algavad 15 000 kroonist, kallimad aga võivad maksta üle 500 000 krooni. Kõige levinum tagahoovi astronoomide seas on 8tolline arvutiseeritud teleskoop, mille hind ise tellides otse tootjalt interneti kaudu ning arvestades kõiki lisanduvaid makse (toll, käibemaks, transport) on umbes 40 000 krooni.