Sobib või on see kõigest kokkusattumus?

Üldiselt ei ole ju viisakas küsida, et millesse sa usud. Samas, võib küsida küll, aga arvestada tuleb siis sellega, et küsimusele saadud vastuse otsetõlge on tavaliselt stiilis, et mis see sinu asi on.

Jube habras kipub olema see purre, ja kitsas, millel tänapäeval tuleb kõndida. Hirmunud ülemuse sapine repliik, maksuametniku kurjas toonis sisult tühine kiri, torssis äripartner, kes autot parkides lennutab pori su heledale tolmumantlile, lektori küsimus, kas teie peas on ehk mõni ava, mille kaudu täita seda tühimikku müntidega jne. Tujust ära abikaasast ma ei räägigi.

Terve maailm näikse vahel olevat me vastu ja nii purdel kõndija jääkülma enesehaletsuse jõkke lendabki. Ja millest sa võtad siis kinni? Ootad õhtuste uudiste diktorilt naeratust? Või vaatad loodusprogrammi sellest, kuidas kasvab kadak, kuidas maasse sirgub juur?

Muidugi, variante on miljon, ühe lihtsa optsiooni tahaks pakkuda siiski veel. Mõelda asjade tegeliku olemuse üle järele. Seda enam, et sarnaste mõtiskluste läbiviimiseks ilmub pidevalt kirjandust.

Martin Plimmer ja Brian King on pannud kokku raamatu ?Kõigest kokkusattumus?. Üldiselt ei meeldi mulle raamatud, mis on pandud kokku ehk koostatud. Seekord võib teha siiski pisikese erandi.

Plimmer ja King on ilmselt ühise napsitamise käigus arutanud selle üle, mis on kokkusattumused. Miks juhtub kummalisi lugusid, mis hiljem panevad miljoneid inimesi pead vangutades järele mõtlema, et oh on see ilm meil imeline ja nii ropult väike. Klaasi järel klaas ja mõtte järel sõna, saavad mehed kokku üsna rikkalikult võimalikke seletusi selle kohta, miks juhtub näiteks nii, et õhupall, mis lendu läheb ühe lapse käest ja maandub miilide taha aeda, kus elab täpselt sama vana ja sama nimega tüdrukuke. Või et miks riiklikul loteriil võtab küllusesarve parimad palad mitmel aastal järjest seesama inimene. Seletused on lihtsad lugeda. Appi tulevad keerulised matemaatilised valemeid ja mõned kirjeldused füüsikast, sellised, mis pehmema pea juhtmed poolenisti kokkukärsatavad. Siit leiab ka käsitlusi Jungi kollektiivsest teadvusest. Ja nii edasi, tahaks öelda.

Mitte midagi keerulist. Mitte midagi erilist. Kui lühilood muidugi välja jätta. Need lood ON erilised ja pakuvad suurimat mõnu lugemisel. Ehkki, kaua ei viitsi, sest kõike kipub olema neis liiga palju. Õnne, juhust, aga ka armastust ja suuri, juhuste tahtel veel suuremaks paisuvaid tundeid. Raamat konti ei murra.

Aga järelemõtlemiseks piisab vahel vähesest. Piisab ­ainult killukesest. Ja selles plaanis on see hea raamat. Edukat oma elu vaatlemist! Juhuseid ja õnnelikke seiku leiab sealt samapalju kui kunagi Vaida sovhoosi põllult kartuleid.