Elu peremehed, Röövel Ööbik!

Oo taevas, ole sa kiidetud ühes oma vägeUvaUtega! Ausalt, ma ei kahtle hetkekski, et nii mõnigi pea, nii mõnigi mõte ja tunnetamise lävi tänas just sellise lausega, pärast kuuldud teadet, et Röövel Ööbik laseb välja uue plaadi.

Miks ma nii arvan? Selge, järelikult ei kuulanud sa SELLEL ajal üldse muusikat. Või siis kuulasid, nagu minagi, peamiselt Modern Talkingut. Muidugi ei ole mul häbi. Naljakas on, või tegelikult, on nagu teatri mask.

Röövel Ööbik. Fenomen, kui lubate kasutada kliOeed. Esiteks muidugi selle pöörase värina ja surina pärast, mida bänd endas siis kandis. Siis on umbes paarteist aastat tagasi. Rahvas rääkis. Tõi kassette kuulata jne. Veel rohkem lisab aga fenomeni karikasse nüüdne tagasitulemine. Muidugi tagasitulemine, sest ka kõige andunum fänn peab tunnistama, et bänd, mis, ei kes, ei tee plaate, ei ole nagu päris bänd. Muidugi võib sellele vastu vaielda, plaaditus võib olla ka steitment, seisukoht, mõjuda isegi teravalt, aga sellel korral ei ole vist nii. Iga usk vajab ikooni. Pop-usk lausa topelt.

Supersymmetry. Ilmselt on rahvuslik enesehaletsus ja ebakindlus matnud mind oma lääge tekiga jäägitult. Kuulan ja mõtlen, kurat, see ei ole ju üldse Eesti muusika. Seda võiks vabalt teha need, keda ma vahetevahel oma kõrva röökima kutsun. Uskumatu, mõtlen endamisi ja siis hakkab nende mõtete pärast piinlik. Ühesõnaga, kui keegi ütleb RÖ uue plaadi kohta “moodne”, siis võite seda raudselt uskuda. Praegu tehaksegi enam-vähem nii. Kõlatakse natukene vanamoodsalt, antakse mõnikord mingeid pastelseid toone ja siis läigatatakse ämbriga punast. Ollakse iseenda ja kindlasti kellegi teise nägu. Ollakse Rokk ja Roll. Selle sõna klassikalises, mitte soome moe-roki mõttes.

Üks veel. Nagu öeldud, Supersymmetry on elu peremeeste muusika. Oot, oot! Ei mingit sarkasmi! Muidugi nimetati nii kunagi baarmene ja täna parteifunktsionääre, kes kusagil kulisside taga niite veavad. Oleme ausad, ei esimesed, ega teised ei ole elu peremehed. Paraku ei kuulu nende hulka ka meie, kes me hommikust hilise õhtuni rügame, siis pooltühjade pihkudega kodus kotile variseme, nädalvahetusel higiga teenitud papi mõne “hobi” peale sirgeks lööme, ja siis esmaspäeval jälle alustame. 21. saj elu peremehed on need, kes sipsti, märkamatult, oma töö teevad, ja siis kostüümi vahetamata saavad asuda selle kallale, mille taktis süda tegelikult tuksub. Elu peremehed on need, kellele tema parem või vasak käsi saab elu viimastel päevadel, küsimuse peale, mida head sa siis ka elu jooksul tegid, vastata ka midagi muud, kui, et naist ning last sai nüpeldatud ja hulgaliselt raha loetud.

Röövel Ööbikut ei pea, aga võiks kuulata.