Teoorjus on mu põhivarustuses!

Ehk teen ma teatrile liiga, aga vahel on pimedas saalis istudes tunne, et see, mida mulle jupiteri vihkude kimbus esitatakse, on ammu lukku pandud teema. Umbes nii, et jah, me võime sellest ju rääkida, ma võin teiega, mu kullakesed, kaasa ju mõelda, aga see rong on siit, Tallinn-Väiksest, juba ammu läinud. Selline mõranenud, aga jube armsa tassi tunne. Vedelikku kinni ei pea, aga kõrvale ma teda ka ei pane. Kuidagi oma ikkagi.

NO99 on oma esimestest etendustest peale olnud rohkem partei tegevusprogrammi kui vana muinasjuturaamatu nägu. See, mis kääris selle teatri seinte vahel juba ammu, on nüüd soodsate pärmiseente abil lahvatanud elavaks pildiks. Kõik on värske, palju on ootamatut.

Läbinisti kriitiline ja irooniline kõige, ka pildi elustajate eneste suhtes, on Nafta! etendus, mis teeb omamoodi kindlasti teatriajalugu. Teatri hindajatele on muidugi hea, et etenduse lavaletulek satub veebruari algusesse, nii on lootust, et uue hooaja alguseks on tükk lavalt maas ja seega kadunud ka sisuline kohustus teha poliitikat ehk premeerida lavastust ja tegijat selle kriitilise sõnumi edastamise eest. Aga sõnumis on kriitikat küllaga, või mis ma räägin, see ongi puhas kriitika, mille sõnum võib kohati jääda isegi selgusetuks. Või siis nii, et erinevate kriitikate sõnumite lahtikodeerimiseks on tempo liiga suur ja silmad koos mõistusega ei tule kõigele järele. Teisisõnu, olge valmis madinaks, madin tuleb, aga võtke seda kuidagi rõõsalt.

Michael Moore - olete sellest mehest kuulnud? "Lollid valged mehed", "Fahrenheit 9/11"? Nafta! esimene pool kukub välja üsna sarnane. Vormiliselt. Sisuliselt on asi veel paremas seisus. Läbiv telg ei ole mitte minevikus toimunud sündmused, vaid see, mis juhtub tulevikus. Ehk: mis on siis, kui naftat ei ole. Vastust sellele küsimusele etendusest loomulikult ei leia.

Ja mitte seetõttu, et näitlejad seda välja ei mängiks. Oh ei, näitlejad on suurepärased ja pakuvad just neid dünaamikaid, mida ma teatris näha ja tunda tahaks. Et oleks selline bassivärin rinnus, aga ilma kõlari koleda lärmita. Vastsuste asemel pakub mäng hoopis küsimusi. Selliseid, millele ükski poliitik vastata ei tahaks. Jah, kotitakse jah rahva poolt valituid. Ei, mitte nimeliselt. Saali astuja ei pea kartma, et asi kõik mingisse magedasse estraadirööpasse satuks. Vastupidi, žanriline määratlus, muusikal, on samuti üks liialdustest ja väga nutikas. Sarnaseid liialdusi leiab enam Leiab muidugi ka tsitaate, mis tüki edu korral inimeste seas kindlasti edasi elaksid. Ja siin tuleb sisse peamine AGA.

Ma ei ole kindel, et see etendus elab kaua.

Väga lihtsal põhjusel. Kui palju leidub inimesi, kes söandavad tunnistada, et distantsilt vaadates on eestlased lihtsalt lollid? Lollakad. Eestlased on ju "kaval rahvas"! Tõsi, ka lavastuse tekst jõuab selleni, küsides, miks peaks seda kõike tahtma kuulata mees, kes on just ostnud oma elu esimese Audi? Ega ta vist tahagi.

Väga õõnsalt mõjus saali ülesehitus, keskel catwalk ja külgedel tribüün. Nii ei olnud minu ees tegelasteks kavalehele märgitud 5 näitlejat, vaid ka kultuuriminister, kes istus ja talus viisakalt, kuidas laval poliitikute nägusid üles löödi. Käed rinnal risti. Ja siis see bassihäälega mees, kes valjult orjade koori kaasa laulis. Sest talle tundus see lõbus ja hea. Teoorjus on eestlase põhivarustuses… Kohmetunud inimesi oli saal täis, kõiki pitsitasid mõtted laenudest ja liisingust ja järelmaksust. Laiaks litsutud lutika tunne, kelle viimane lohutus on see, et tühja minust, meid on palju.