Kaitskem oma huve julgemini

1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse siseturureform vabastas tee kaupade liikumisele, teenused jäid aga puutumata. Vaatamata tõigale, et kõik liikmesriigid on võtnud endale kohustuse mitte takistada teise liikmesriigi ettevõtjaid teenusi osutamast, maadlevad arhitektid, konsultandid, juuksurid ja sadade teiste elukutsete esindajad kunstlikult seatud bürokraatlike tõketega.

Nii näiteks on mitmed liikmesriigid seadnud nõude avada teenuse osutamiseks liikmesriigis kontor, rääkimata arvukatest teistest registreerimistoimingutest ja kulukatest lõivudest, millega muudetakse esmapilgul lihtne ettevõtmine tõeliseks Kolgata teeks.

Teenuste vaba liikumine avardab tarbija valikuvõimalusi, mõjutab soodsas suunas hindu ja paneb asjad kiiremini liikuma. Ilmselt on iga mõnd aega mõnes vanas liikmesriigis elanu-töötanu kogenud frustratsiooni, mis kaasneb pangakonto avamise või internetiühenduse sisseseadmisega.

Neiks toiminguiks, mida Eestis oleme harjunud elementaarseiks pidama ja mille tegemisele kulub mõni tund või maksimaalselt päev, tuleb paljudes ELi maades varuda nädalaid ja kuid. Rääkimata teenuste ebamõistlikest hinnavahedest, mis sunnib inimesi naaberriigis hambaarsti või juuksuri juures käima.

Üks kurioossemaid näiteid arusaamatutest takistustest, mis teenuste piiriülesel osutamisel tehakse, on seotud teises liikmesriigis hukkunud omakse transportimisega ühest riigist teise. Iseenesest lihtne, aga samas paratamatu ja traagiline protseduur on absurdselt kallis ja aeganõudev ning põhjustab lahkunu lähedastele põhjendamatuid lisakannatusi.

Teenuste direktiiv tahab viia sellised takistused miinimumini. Euroopa Komisjoni esialgne, 2004 väljakäidud ettepanek sisaldas uuenduslikke võtteid teenuste vaba liikumise hõlbustamiseks. Üks neist oli vanades liikmesriikides suurt vastuseisu tekitanud päritoluriigi põhimõte, mis laias laastus tähendab seda, et Saksamaal teenuseid osutav Eesti ettevõtja peab järgima Eesti, mitte Saksamaa seadusi. Loomulikult peavad Eesti ettevõtjad järgima Saksamaa tööseadusi ja tervishoiu ning keskkonnanõudeid, ent kogu bürokraatlik asjaajamine, mis praegu teenuste osutamisega kaasas käib, jääks ära.

Tõenäoliselt päritoluriigi põhimõtet sel kujul vastu ei võeta. Seda näitas ka parlamendi hääletus, kus põhimõte asendati klausliga, mille kohaselt liikmesriigid peavad tagama teenuste vaba liikumise ja teise liikmesriigi ettevõtteid ei tohi kohelda erinevalt. Parlament arvas vanade riikide survel direktiivi reguleerimisalast välja ka rea teenuseid, nt tervishoiuteenused, audiovisuaalsed teenused, hasartmängud jms.

Euroopa Parlamendi otsuse peavad nüüd heaks kiitma liikmesriigid. See ei tule lihtne. Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa, Itaalia ja mõni teine riik pole varjanudki, et uus kord neile (sisepoliitilistel põhjustel) ei sobi. Siiski näitas hääletus, et kompromisside saavutamine on võimalik ja enamiku riikide soov on saavutada teenuste turu avamine. Pikk samm õiges suunas on juba astutud, riiklike bürokraatiate võimalused ettevõtjaid jooksutada ja nende hinnalist aega raisata vähenevad oluliselt.