Ameerika imetlemise asemel väärtustagem inimest

Ma arvan, et üks Eesti hädasid on see, et meil osatakse vastata paremini kui küsida: vastused käivad tihti enne küsimusi. Nii on palju olulisi küsimusi jäänud küsimata ja nii lepime tihti poolvastuste, pooltõdedega. Allpool mõned küsimused, millele olen püüdnud ka vastuseid otsida.

Millest ikkagi Eesti makroökonoomiline edu? Kas ikka radikaalsetest reformidest? Ent Eestiga majandusedus võistlevas Sloveenias pole olulisi reforme toimunud. Vahest on asi selles, et nii Eesti kui Sloveenia asuvad heas naabruses. Meie lähinaaber on meist palju suurema rahvaarvuga ja kõrgema elatustasemega Soome. Sloveenia naabrid on Austria ja Itaalia. Rikkamast riigist voolab raha vaesemasse. Mis aga saab siis, kui elatustasemed ühtlustuvad ja ostuturistid enam ei voori Helsingist Tallinna?

Eesti eliit soovis pöörata Venemaale selja ja integreeruda Läänega. Nii ka sündis. Eesti elulaad on veenvalt läänelik. Nagu ka meie olulisemad probleemid. Neid lahendades kaldume eelistama ameerikalikke lahendusi euroopalikele. Kas see on mõistlik? Eesti on kahaneva elanike arvuga väikeriik, USA kasvava elanike arvuga suurriik, kes oma haritud tööjõudu täiendab immigrantidega, ka eestlastega. Kas meie riigi põhimuresid ei peaks olema see, kuidas oma inimkapitali hoida ja arendada?

Eesti poliitika on olnud suunatud kõigepealt tarbimisühiskonna rajamisele, selgesti on soositud neid, kes oskavad kõige kiiremini teha ja kulutada raha. Need, kellel on vahendeid elada Lääne ülema keskklassi kombel, on seda ka saanud teha: eestlastel on silmatorkavalt palju kalleid autosid ja muud luksust. Kas selles Läänele järele jõudmise tuhinas ei ole me unustanud üht-teist olulist, kas ratsa rikkaks püüdes ei jäta me tähelepanuta mõned asjad, millest oleneb meie heaolu, turvalisus ja ka konkurentsivõime pikemas perspektiivis? Kas ei ole ülim aeg siirduda hoolimatult tarbimisühiskonnalt hoolivale ühiskonnale?

Praegu veel on Eestil kolm suurt eelist, mis võiksid saada meie pikaaegse edu aluseks. Esiteks haritud ja kohanemisvõimeline tööjõud. Meie inimesed oskavad veel väga paljut ise välja nuputada ja "põlve peal" valmis meisterdada. Osa sellistest meistermeestest on ka leidnud endale rakenduse, osa aga töötab seal, kus nende oskusi ja loovat mõtet eriti ei vajata. Nii oleks riigi suur ülesanne luua võimekatele inimestele väärilisi töökohti, jätmata seda ainult turu ja konjunktuuri määrata.

Vaja oleks Eesti lülitumist rahvusvahelistesse suurprojektidesse, heldemaid investeeringuid teadus- ja arendustöösse (ülikoolid, uurimislaborid) ning selles vallas töötajatele paremaid palku. Eestis on traditsiooniliselt tugevad loodus- ja täppisteadused, samuti tehniline haridus. See on baas, millele saaks ehitada. On hea lugeda, et Eesti võib ühineda Euroopa Kosmoseagentuuriga. Eesti astronoomiat pidasid Moskva akadeemikud NSV Liidu astronoomia lipulaevaks. See laev tuleb koos teiste samasugustega nüüd madalikult päästa.

Tippspetsialistid ei tule lihtsalt ülikoolidest. Ka nemad alustavad oma haridusteed lasteaias, algkoolis. Nii peaks Eesti riik korrigeerima senist elitaarset hariduspoliitikat. Peaksime lähtuma arusaamast, et meile on iga inimene, iga laps väga suur väärtus, keda tuleb hoida ja kasvatada kõige paremal võimalikul viisil.

On piinlik, et edukas Eestis ei ole kooliharidus ja koolitoit ikka tasuta, nagu oli sõja järel puruvaeses Soomes. On piinlik, et meie haridussüsteem diskrimineerib maalapsi. On piinlik, et meie õpetajad saavad sageli Eesti keskmisest madalamat palka. Miks ometi me ei oska väärtustada inimeste tööd, kelle kätte usaldame oma lapsed, oma tuleviku? Nagu ka nende inimeste tööd, kes peavad hoolt meie tervise ja turvalisuse eest (meditsiinitöötajad, politseinikud, päästeametnikud).

Teine Eesti eelis on meie suhteliselt puutumatu loodus. See annab Eestile suurepäraseid võimalusi ökoturismiks ja mahepõllunduseks. On absurdne, et meie ökopoodides müüakse valdavalt Saksa mahetooteid. Seda kõike suudaks Eesti toota ka ise ja võibolla sakslastest pareminigi, kuid siin ei saa läbi riiklike toetusprogrammide ja suunamiseta.

Hajali asuvatel mahetootjatel on raske turustada ja reklaamida oma tooteid. Oleks vaja riigi abiga loodud ja toetatud katusorganisatsiooni, oleks vaja ka paremaid sidemeid meie toiduainetetööstusega. Kas ei annaks Eestile tõsiseid eeliseid, ei avaks meie mahetoodetele suurepärase turu Lääne-Euroopas ka riigi kuulutamine GMO-vabaks piirkonnaks? Kas ei päästaks see kriisist meie maapiirkonnad, ei tooks elu juurde tagasi "enesetapjate külad" Kagu-Eestis?

Eesti kolmas eelis on soodne geograafiline asend Ida ja Lääne, ent ka Põhja- ning Kesk-Euroopa vahel. On avaldatud arvamust, et see on meie kõige suuremaid majanduslikke trumpe. Meie vahendajategevust pärsib aga poliitika: kehvad suhted Venemaaga. Ent kas poleks tark valmistuda siin nii võimalikeks positiivseteks kui negatiivseteks muutusteks, arendades Muugal või Paldiskil välja moodsad polüfunktsionaalsed sadamad? Pole alusetu loota, et siin võib Eesti konkurentsis Läti ja Vene sadamatega ometi saavutada häid tulemusi.

Ning siit üldisem ja ilmselt olulisem küsimus: kas Eesti majanduslikku ning sotsiaalset stabiilsust ning jätkusuutlikkust on võimalik saavutada-kindlustada senist poliitikat jätkates või oleks seda vaja tõsisemalt korrigeerida?