Lutheri vabrik kui Eesti mööblitööstuse teerajaja

Vabriku asutamisele eelnes üsnagi tavaline perefirma lugu, mis sai alguse 1742. aastal. Sel aastal avas oma kaubandusettevõtte Breslaust (Wroclaw) Tallinnasse asunud Georg Christian Luther. Algselt tegeles firma lina ja soola vahendamisega, hiljem lisandus puiduga kauplemine. Ettevõttel läks hästi, ajapikku saadi jõukust juurde, omandati kinnisvara - olulisemana tuleb mainida soodsaid laopindu sadama lähedal (toonase Tallinna kaubanduselu tuiksoon).

Kolmas ettevõtte juhina jätkanud Luther - Alexander Martin - asutas 1870ndate keskpaiku koos kaupmees Markel Makarowiga ettevõtte, mis tegeles puitmaterjalist ehitustarvete ostu ja müügiga (puuhoov). Selle ettevõtmise edukaimaks müügiartikliks olid Soomest toodud katusesindlid, mis oli meie maal veel üsna uudne materjal. Õige varsti taipasid ettevõtjad - milleks hüva kaupa sisse vedada, kasumlikum on sindleid kohapeal lõigata. Järgmiseks etapiks sai oma saeveski ehitamine, milleks saadi luba juunis 1877.

1876. aastal A. M. Luther suri. Tema kaks poega, kes pidid ettevõttes isaisade traditsiooni jätkama, olid seotud õpingutega mujal. Vanem poeg Christian oli Ameerikas, sealmail omandas ta puidutöötlemise tehnoloogia ja tootmise organiseerimise teadmisi, noorem poeg Carl õppis Riia Polütehnikumis masinaehitust. Pärast A. M. Lutheri surma kuni 1881. aastani juhtis firmat M. Makarow, seejärel tehnilise juhatajana soomlane Oskar Ingman.

Kui Ch. Luther 1882. aastal kodumaale naasis, tekkisid tema ning M. Makarowi vahel vastuolud. Tagajärg - äriprojekti (plaanitava auru jõul töötava saeveski) vähendamine ning Makarowi loobumine ettevõttes osalemisest. 1883. a kevadel alustas mehhaaniline saeveski tööd, produktsiooniks said toolid.

Paraku ei olnud auru jõul töötava vabriku toodang hinna poolest konkurentsivõimeline, tuli muuta toodete spetsifikatsiooni. Ch. Luther tegi põhipanuse kirstude tootmisele - nende järele oli pidev ja piiramatu nõudmine, nomenklatuuri jäid ka toolid. Müügitegevust viljeleti mitmes Eesti paigas (lisaks Tallinnale olid esindajad Tartus, Narvas jm). Ühtaegu jätkus tegevus oma niši leidmiseks, mis tööstusliku pöörde situatsioonis oli edu vältimatu eeldus. Otsustav oli juhus - 1884. aastal märkas Ch. Luther Tallinnas ühe poe aknal Ameerikas valmistatud vineerist toolipõhja.

Eestis (tegelikult üldse Euroopas) oli vineerist toolipõhi uudistoode, selle tegemine eeldas aurujõudu ning spetsiaalsete masinate olemasolu. Eeldatavalt mainitud põhjustel valiski

Ch. Luther kolmekihilisest vineerist tehtud toolipõhja oma firma esimeseks masstootmise artikliks.

Vineerist toolipõhjade tootmise tarbeks tuli esmalt ehitada spoonilõikamise masin. Väidetavalt oli see konstrueeritud Carl Lutheri poolt, kuid vanema venna juhiste järgi. Spooni lõikamist alustati sama, 1884. aasta sügisel. Esimene partii toolipõhjasid saadeti Peterburgi 30. märtsil 1885.

Majandustulemuste hilisemad analüüsid näitavad, et neil aastail tehtud muudatused kindlustasid firmale kauaoodatud äriedu.

1887. aastaks oli tekkinud vajadus laiendada senist tootmist. Lutheri valik langes Tallinna lõunaosas asuvale krundile, mille peamiseks eeliseks oli võimalus edasiseks laienemiseks. Algul rajati vaid uus jõujaam ning puidukuivati, rohkem polnud esialgu ehituslikke investeeringuid vaja teha. Ühtlasi tehti alates 1888. aastast panus mööbliosakonna laiendamisele - alustati vineerist kontorimööbli massilisemat tootmist. Siiski jäid treimistehnika baasil loodud ainulaadsemad tooteeksemplarid Lutheri tehases tootmisse kuni II maailmasõjani.

Ei ole võimalik mainimata jätta Lutheri tehase tähtsaimat panust vineeritootmise tehnoloogiasse - Lutherite nõbu Oscar Paulseni poolt 19. sajandi viimasel kümnendil leiutatud veekindlat liimi, mis laiendas tunduvalt vineeri kasutusalasid: hakati tootma veekindlast vineerist mahuteid ja ämbreid, hiljem rongivagunite ning lennukite ehitamiseks kõlbulikke vineerplaate jm.

Veekindla liimi leiutamine oli tegelikult aluseks Lutheri firma läbimurdele välisturgudel. 1896. aastal algas Lutheri vabrikus toodetud vineertahvlite väljavedu Inglismaale, kus neist valmistati teekaste Tseilonilt tee importimiseks. 1897. aastal asutas Ernest H. Archer ASi Venesta, mille tulemusel sai Archer ainuõiguse turustada Lutheri vineertooteid Inglismaal ja Briti kolooniates.

1897. aastal moodustati Lutheri vabriku baasil aktsiaselts. 19. sajandi lõpukümnendil avati firma esinduskauplused Moskvas, Peterburis ja Riias, lisaks müügiladu Tallinnas. 1899. aastal, uute tootmispindade elektrifitseerimise vajadusel, olid vennad Lutherid aktiivseteks osanikeks ASi asutamisel ning elektritehase Volta ehitamise algatamisel.

Sajand algas Lutherite firmale edukalt - 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel saadi Grand Prix.

Periood enne I maailmasõda oli puidutööstuses vineeritööstuse väljakujunemise, tehnoloogilise arengu ja tootmise suurenemise aeg, ühtlasi kasvas konkurents. Vineeritööstusest sai sõjatööstuse moodsa haru - lennukiehituse - olulisemaid toormetarnijaid. Vineeri rakendasid lisaks traditsiooniliste alade esindajatele vaguniehitus- ja autotööstus. Lutheri tehas osales uute tööstusalade arendamises eelkõige raudteetööstuse kaudu - vineeri müüdi vagunite ehitamiseks Inglise, Prantsuse ja Belgia firmadele

1907. aastal avati vineeritootmise tehas Inglismaal, Millwallis, mis 1910 viidi üle avaramatesse tingimustesse. Laiendati tegevust Tallinnas. 1909. aastal avati uus vabrik Staraja Russas Venemaal ning 1916 Lohjas Soomes.

1908. aastal asus ettevõtte tegevjuhiks Ch. Lutheri poeg Martin Luther.

1914. aasta andis Lutheri vabriku loos märku ühe eduka ajajärgu lõppemisest: jaanuaris suri Ch. Luther, suvel algas sõda, mis pidurdas oluliselt firma arengut kuni 1920. aastate alguseni.

Ehkki 1914 sügisel saadi Briti lennukitööstuselt tellimus vineerplaatide valmistamiseks, kahanes üldine toodangu maht sõjaeelsega võrreldes ligi kolm neljandikku.

Segadused jätkusid Vabadussõja ajal - ajutiselt oli Tallinna vabrik seisatud (peamiselt toorme ja turustamiseks vajaliku transpordi puudusel). 1919. aasta mais vähesel määral tootmine jätkus. Olukorda komplitseerisid Vene toorainebaasi ja turu kadumine, Staraja Russa tehase natsionaliseerimine. Ka tulituru nõudlustest lähtuvalt teha muudatusi pakutavate toodete sortimendis.

Sõdade omapäraks on asjaolu, et nad on suurepäraseks "katsepolügooniks" rahuaegsete vajaduste rahuldamise eeldusena.

I maailmasõja tingimustes oli vineer end suurepäraselt tõestanud nii sõjamaterjalina kui ka odava ja praktilise mööbli valmistamise ainesena. 1920ndate lõpuks sai vineer mööblitööstuses peamiseks konstruktsiooniosaks. Lutheri tehas toetas materjali enamat kasutamist ka ehituses, ruumide interjööri kujundamisel.

1931. aastal asutati Londonis firma Isokon, mis koondas suurepäraseid disainereid, kes lõid peamiselt vineeri- või selle baasil loodud mööbli- ning sisustuslahendusi, mis omakorda suurendas Lutheri vabriku toodangu tarbimist.

Uute "peremeeste" saabudes 1940. aasta suvel, vabrik natsionaliseeriti.

Lutheri vabriku lugu on tõestus, kuidas majanduse vallas edukalt läbi lüüa: kasutades uut tehnoloogiat, arendades isikliku mõttetegevuse ja panusega turgu, tegutsedes sõltumatult poliitilistest kataklüsmidest ja muudest takistustest.

Esimesed võimalikud teated selle kohta pärinevad 19. sajandi algusest, mil Tallinnas tegutsenud firmas Luther, Buller, Mickwitz & Co pliiatsite treimise tehnoloogia puhul puitu töödeldi meetodil, mille puhul ümmargune pliiatsipuu saadi nn koorimismeetodil. Siit paralleel (ajaliselt mõnevõrra hilisem) rotatsioonimeetodil töötava spoonilõikuriga. Konkreetset isikut, kellega saaks mainitud meetodi teket seostada, ei osata tänapäeval nimetada.

1843. aastal Saksamaal ilmunud raamatus on viide, et "uudne spooni lõikamise masin oli pärit Venemaalt". Seda väidet kinnitab üks Inglise entsüklopeedia 1851. aastast, kus kirjeldati Venemaal kasutatud, selle aja kohta väga efektiivset spooni lõikamise meetodit. Et Eesti ala kuulus toona Vene impeeriumi koosseisu, siis võib arvata mõndagi.

1880. aastatel Lutheri vabrikus kasutama hakatud spoonilõikamise viis oli küll analoogiline eelmainituga, kuid pärines Põhja-Ameerika eeskujudelt. Lutheri tehases valmistati peamiselt kolmekihilisest vineerist toolipõhju ja vineerplaate, hiljem lisandusid nn tislerikilbid.

Hoolimata sellest, et hetkeseis on traditsioonidega Eesti mööblitööstuses (üldiselt kogu puidutööstuses) möödunud aegadega võrreldes suhteliselt trööstitu, ei ole see veel siiski lootusetu.

Tegelikult iseloomustab kogu Euroopa mööblitööstust mõõnatrend. Põhjused on lihtsad - maksujõuliste turgude vähesus, õieti küll seniste ostuvõimeliste turuosade ületäituvus. Tootmine toimub, kuid peamiseks probleemiks on toodangu realiseerimine.

Ajalooliselt on Eestil olemas potentsiaal puidutööstuse toorme kujul ning seda osatakse siinmail hoida ja kasutada. 17. sajandil kurtis kroonik Chr. Kelch, et Eesti maa tehakse metsast paljaks. Siiani pole seda juhtunud - kohalike elanike kaine mõistus ei lase sellel loodetavasti ka sündida. Näitena saab tuua suurima kasespooni tootja ASi Balti Spoon Novgorodi tehase (osa tootmistegevusest on viidud toorainebaasi lähedusse). Ehituspuidu kasutamises on Eesti suurim Stora Enso Timberi Imaverre ehitatud liimpuittalade tehas.

Viimane on igapidi musternäiteks: ettevõte on loonud kümneid uusi töökohti, firma kasutab suures osas kohalikku toorainet, sellest tehtavatele liimpuittaladele on omistatud Jaapani põllumajandusstandardi sertifikaat ja toodang eksporditakse tulevikku vaatavalt Jaapanisse. Lisaks suurendab mainitud tehas Imavere konkurentsivõimelisust laiemalt.

Arenedes ei saa unustada seda, mis meil juba olemas, sest moodsasse vormi viidud traditsioonidel võib olla eeliseid. Näiteks Tallinna vineeri- ja mööblikombinaat - AS TVMK, algse nimega Lutheri mööblivabrik. Praegu on see kodumaisele kapitalile tuginev ettevõte, mis restruktureerimas oma tootmistegevust - peamiseks toodanguks jäävad spoon ja vineer, kuid võimatu pole mööblitootmise taastamine.

Konkurentsis püsimiseks on kodumaise mööblitootja sihiks tootmistegevuse optimeerimine. Selle eesmärgi nimel tegutsemise näiteks on TVMK Kohilasse üle viidud tootmine - seal on valminud uus tehas, kus on töös moodsamaid ning

vähem energiakulukad seadmed -, ühtlasi tootmistehnoloogia paindlikumaks muutmine (toodangu nomenklatuuri laiendamist silmas pidades).

Statistiliste andmete põhjal pole Eesti mööblitööstus Euroopa mastaabiski viimaste seas, tootmismahtude ja toodangu ekspordi osas oleme üsna keskmises seisus (2003. aastal toodeti kokku 4,13 miljardi krooni eest, sellest eksporditi 77%).

Praegu on olulisemad väljaveo sihtriigid Soome ja Saksamaa. Kuid väga väike (peaaegu olematu) osa Eestis tehtud mööblist läheb endise Nõukogude Liidu suurematele turgudele (Venemaa, Ukraina). Spetsialistide hinnangul peitub idaturus Eesti mööblitööstuse jaoks suur arenguvõimalus. Iseasi, kuidas seda ära kasutada.

Autor: Tõnis Möldre