Hulk deklaratsioone, aga läbipaistvust ei kuskil

Ühele osale Eesti inimestest tähendab lühend MHD kindlat märguannet, et aeg on käes, lao oma patud või süütus lagedale. Aprilli lõpuks tuli esitada majanduslike huvide deklaratsioon. Kui nii kunagi seadusega sätestati, siis kindlasti heas usus, et see aitab võidelda korruptsiooni vastu ja parandada Eesti elu.

Inimene paneb kirja ja esitab kontrollijatele ehk põhimõtteliselt avalikkusele andmed oma palga ja muude sissetulekute, kinnisvara ja pangakontode olemasolu, aktsiate, võlgade ja kõige muu kohta. Rahakott puistatakse lauale tühjaks ja taskud pööratakse pahupidi. Riigiametniku või kusagile kogusse valitu majanduselu võib nüüd luubiga uurida.

Sel kevadel küsiti minult majanduslike huvide deklaratsiooni tervelt viiest erinevast kohast, see tähendab viiel erineval põhjusel. Täitsin neljaleheküljelise blanketi vastustelahtreid kui endine minister (kaks aastat pärast ametist lahkumist), kui endine suursaadik (samuti kaks aastat pärast ameti pidamist), kui praegune ametnik välisministeeriumis, kui Tallinna Linnavolikogu liige ja kui Tallinna Kesklinna Halduskogu liige.

Mina olen nüüd seadusetähte täitnud, küsijad on seadusetähte täitnud, linnukesed on kirjas, kaustad saavad komplekteeritud ja kindlasti loeb mõni inimene mu viies eksemplaris paljundatud bulla isegi läbi. Mis järeldusi ta sellest teeb, jumal seda teab.

Mina (ja paljud teised) on nõndamoodi põhjalikult läbi valgustatud ja meie kopsufotod riputatakse avalikule aknale. See kõik on kordunud juba aastaid.

Aga ma ei saa jätta kiuslikult tänitamata, et ma ei mõista, miks end e-riigiks pidavas Eestis peab üks ja sama andmestik laekuma paberkoopiatena erinevatesse kappidesse, selle asemel, et olla ühes elektroonilises registris.

Või miks ei võiks üldse kogu huvi rahuldada näiteks kõigile kättesaadavaks tehtavate tuludeklaratsioonidega?! Kas muud pole siin riigis enam teha, kui koormata erinevates kohtades erinevaid inimesi ühtede ja samade andmete kogumise, kontrollimise ja analüüsimisega?

Kas seaduseandjale ja seaduse rakendajatele ei tundu, et majanduslike huvide deklaratsioonide rong veereb valel teel? Kui üldse veereb. Ma pole pädev arutlema selle üle, kas majanduslike huvide deklaratsioonide täitmisest on riigil ka tõelist kasu olnud korruptsiooni vastu astumisel. Seda öelgu teised, mitte üks kontrollitav. Mingit uudishimu rahuldab ta kindlasti, seda küll. Aga bürokraatia vohamine on pidurdamatu ja vana hea Parkinsoni seadused on ikka vist loodusseadused. Ja üks kevadine näide veel. Just lugesin uudistest, et toll konfiskeeris Venemaalt saabunud mehelt neli muna, suitsuvorsti ja poolteist kilo seapekki, sest Eestisse ei või taudihirmu tõttu väljastpoolt Euroopa Liitu liha- ja piimatooteid ning mune tuua. Vorstivõileiva jättis toll meie kõigi õuduseks aga mehele kätte!

Nüüd ma küsin, kas riik on pärast mu viit, igati seaduspärast majanduslike huvide deklaratsiooni läbipaistvam ja mõnusam ning pärast igati seaduslikku muna ja peki konfiskeerimist taudi- ning korruptsioonivabam? Et salatehingud on paljastatud ja HIV ning tuberkuloos taganenud? On meil see tunne? Minul mitte.

Me oleme kaua, kaunilt ja paljusõnaliselt rääkinud Eestis õigusriigi tähtsusest ja Eestist kui õigusriigist. Pärast poolesajandilist õiguseta aega on janu õigusriigi järele loomulik.

Kuid kurvastaval kombel on vaeslapseks jäänud inimeste õiglusejanu. Õigusriigi eluruum täitub kuiva kroonuliku sõnapuruga, kui ununevad inimlikkus ja õiglus. Alles siis, kui õiguse raami surutud riigis on õiglusel ja inimlikkusel aukoht, on õigusriigi eluruum peale elamiskõlblikkuse ka kodune.

Vajadus inimliku riigi, õiglase riigi järele viib mõtte lihtsale küsimusele: aga kuidas? Erasektoris tuntakse hästi juhtimispõhimõtet nimega "õiglane protsess" (ingl k fair process). Lihtsalt öeldes tähendab see seda, et mitte ainult hea lõpptulemus ehk firma edukus pole firma töötajatele olulised, vaid ka see, et nad tunneksid ennast protsessi osana, tunneksid, et inimene on kutsutud osa võtma kõigest, mis viib hea lõpptulemuseni. Me oleme unustanud, et sama kehtib riigis ja riigiga.

Mitte ainult riigieelarve suuremad numbrid ja majanduse kogutoodangu kasv pole kodanikule olulised. Inimene vajab ilmtingimata tunnet, et ka tema võtab osa kõigest toimuvast, et riigi juhtimine on õiglane protsess, mis temaga arvestab. Ning pole paremat retsepti õigluse saavutamiseks kui läbipaistvus. See tähendab informatsiooni jagamist, ükskõik kui mugav või ebamugav see jagajale ka pole.

Mulle tundub, et ajal, mil rahvale hakatakse nüüd jälle erinevatel põhjustel pakkuma või lausa pähe määrima tulevikuvisioone, ei taha rahvas tegelikult midagi enamat kui õiglust. Õiglust ja rahu, mitte kõmiseva häälega esitatud visioone ja närvilist poliittõmblemist.

Ei minu viis ega ka ülejäänud tuhanded majanduslike huvide deklaratsioonid vasta kahjuks küsimustele, mis juhtus mullu Keila-Joal või Ühispangas, või miks sai Merko nüüd konkursivabalt Lasnamäel ülimalt kasuliku tegutsemisõiguse. Ei vasta need deklaratsioonid ka paljudele teistele küsimustele.

Me kõik vaatame, silmad suured, ega näe tegelikult seda, mis toimub. Tallinnas, Virumaal või Lõuna-Eesti küngaste vahel. Ei paista läbi! Paradoksaalne, kuid õigusriik varjab õigust ennast, õiglusest rääkimata.