Enne kui õiguskantsleri ettepanek metsa saata

Õiguskantsler Allar Jõks tegi kiiduväärse ettepaneku: tagada tõhus järelvalve erakondade rahaasjade üle. Siiski ei saanud see ettepanek kõigi heakskiitu. Keskerakond ja Reformierakond sajatasid tuld. Miks ometi? Liberaalse poliitika mõte ei seisne ju selles, et raha eest ostetakse poliitika sisu ning ideoloogia asemele tuleb küüniline poliittehnoloogia. Nõnda on see Venemaal, kus poliitikat juhivad pimedad skeemid, administratiivse ressursi piiramatu kasutamine ja järelevalve puudumine.

Erakonnaseadus ei ole liiga hästi läbimõeldud ega terviklik. Raskused erakondade rolli hoomamisel on enam kui tõsised. Hiljuti tuli valitsuselt Riigikokku eelnõu, mis määratles erakondi üksnes liikmete huvides tegutsevate ühingutena. Erakonnaseadus pole küll nii kaugele läinud, kuid pimeskeemid ja kõikelubatavus muudavad usu erakondade avalikku missiooni ohtlikult hapraks.

Kui valdavaks muutub arusaam, mille järgi erakonnad ja kambakraatia ongi üks ja sama, siis pudeneb lõplikult käest ka usk demokraatiasse ja avalike huvidega arvestamine.

Õiguskantsleri ettepaneku tagamaaks on 2003. aasta lõpus vastu võetud seadusemuudatus, mis tegi ümber erakondade vara ja rahastamise kohta käivad sätted. Pilkupüüdvaim muutus oli juriidiliste isikute annetuste keelamine. Toona esitleti seda kui poliitika sõltumatuse peamist tagatist.

Paraku oli tegelik sisu midagi muud. Esiteks äriühingute võimalus erakondi rahastada muidugi säilis, rahastamise teed muudeti kõveramaks, kaudsemaks ja pimedamaks. Keelu kiuste saab toetada erakonnaga seotud ühinguid ja üritusi, osta võlakirju, reklaamida K-kohukest jne. Teiseks andis erakondade riigipoolse rahastamise mitmekordistamine praeguses Riigikogus suuremat esindust omavatele erakondadele teistega võrreldes liiga tugeva rahasüsti.

Veel enam segadust saavutati aga järelevalve mahatampimisega. Varem teostas seda vabariigi valimiskomisjon. See polnud halb lahendus, aga võinuks leida ka teisi töötavaid lahendusi. Selle asemel pandi piiratud järelevalve Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni peale - sisuliselt on järelvalve teostaja ja järelvalvatav üks ja sama. Nuga ei saa lõigata nuga, kaal ei saa kaaluda ennast, erakonna esindaja kontrollida oma erakonna rahaasju. Selliseid rikkumisi ja mitterikkumisi ei saa ka põhimõtteliselt otsustada häälteenamusega, mille määrab koalitsiooni ja opositsiooni suhe. Veel halvem on, kui Riigikogus esindatud erakondade vahel sünnib vaikiv kokkulepe probleemidest mööda vaadata.

Aga rahastamise küsimus ei saa puudutada üksnes valimiskampaaniate formaalset aruandlust. Keeruline pähkel on näiteks valimisreklaam, selle defineerimine ja rahastamise selgus. Reklaami mängureeglites tuleb leida lahendused, mis väldiksid kõverteedele kallutavat lauskeelamist, teisalt seda, et valimistel võidab puhas raha, mitte poliitilised ideed. Majasuuruse valimisplakati lubamine või keelamine ei ole sõnavabaduse küsimus. Sõnavabaduseks piisab ka ruutmeetrisuurusest. Aga kui otsus tuleb ebamõistlik ja majasuurused plakatid pannakse, peab kõigile olema tagatud vabadus teada, kes maksab ja mida ta selle eest tahab?

Küsimus erakondade rahastamise reeglitest on olulisem, kui esmapilgul paistab. Võõrandumine ja pimeskeemid murendavad demokraatia tõsiseltvõetavust. Kodanikul võib olla ükspuha, kas valetavad erakonnad või teeb seda mõni türann. Türanniga on niipalju lihtsam, et kurja juur paistab selgesti kätte. Seega on mustade mängureeglite puhul demokraatia eeliseid raske põhjendada.

Kõige ähvardavamalt õõnestab demokraatlikku korda valitud eliidi vastutusvõimetus. Enne kui õiguskantsleri ettepanek pikalt saata, peaksid end liberaalseks nimetavad Keskerakond ja Reformierakond seletama, millist demokraatiat nad Eestis tahavad. Läbipaistvat, nagu Läänes kombeks, või poliittehnoloogilist ja putinlikku? Viimasel juhul hakkavad rahavõim, kohtuvõim ja administratiivne ressurss ühte väravasse mängima ja õiguskantsleril kleebitakse suu kinni.